Foorumi esilehtLogi sisseRegistreeruPortaali

Ahoi, Külaline.
Foorumisse postitamiseks
pead sisse logima.
Kui sul pole veel kontot,
siis loo konto.
Kui sinu konto aktiveerimise e-mail läks kaduma, siis kliki siin.
18.08.17 00:17

Kasutajanimi, salasõna
Unustasid salasõna?
Otsi foorumist

Statistika
Postitusi : 13825
Teemasid : 1443
Kasutajaid : 3375

Viimati registreerus: christiangr11
Kasutajate nimekiri
Hetkel foorumis

Rohkem statistikat...
Emajõe Nupuklubi  |  Jutupaun  |  Muud jutud  |  Teema: Huvitavad ajaleheartiklid
Lehed: 1 ... 59 60 61 [62]   Alla
Trüki
Autor Teema: Huvitavad ajaleheartiklid  (Loetud 1284289 korda)
vares
Nupuklubi
*
Postitusi: 625



« Vastus #915 postitatud 26.02.15 09:15 »


Võõral maatükil mootorsõidukiga viibides peab nüüd kaasas olema must valgel lubatäht



Kuigi see näib iseenesestmõistetavana, polnud siiani reeglit, mis kohustanuks näiteks ATVga võõral maal sõites selleks eraldi luba küsima.

Riigikogu viis valitsuse algatatud keskkonnaseadustiku üld-osa seaduse, metsaseaduse ja veeseaduse muutmise seadusesse (771 SE) sisse keskkonnakomisjoni tehtud muudatusettepaneku, mis sätestab erandi võõral kinnistul viibimise kohta mootor- või maastikusõidukiga.

“Muudatuse kohaselt võib võõral maatükil mootor- või maastikusõidukiga viibida üksnes maatüki omaniku loal. Loa olemasolu ei saa automaatselt eeldada, vaid selleks peab luba ka reaalselt olemas olema,” ütles keskkonnakomisjoni esimees Rainer Vakra.

Vakra selgitas, et kui keegi soovib kellegi teise maatükil sõita näiteks ATVga, peab ta selleks esmalt omanikult loa saama. Seni sellist selget reeglit võõral kinnistul viibimise kohta ei olnud. Seadusemuudatus aitab ära hoida seaduse tõlgendamisega seotud vaidlusi ning kaitseb maaomanike õigusi.

Riigikogu kiitis 65 poolthäälega (üks erapooletu) nimetatud seaduse heaks, millega lisatakse seadusesse ka sätted kallasraja kohta ja selle tõkestamise järelevalveks. Sellega viiakse kallasraja regulatsioon looduskaitseseadusest keskkonnaseadustiku üldosa seadusesse, kuna see regulatsioon on osa keskkonnaalastest õigustest.

Kallasrajale ebaseaduslikult püstitatud ehitiste suhtes välistatakse õiguspärane ootus nende püsimajäämise suhtes, mis on analoogne looduskaitseseaduses ehituskeeluvööndi kohta sätestatuga. Seega võib eeldada, et ka kontroll tiheneb.

Seadusega tehti ka tehnilised muudatused metsaseaduses seoses järelevalvepädevusega, ning veeseaduses seoses hüdrogeoloogiliste tööde litsentside kehtivusajaga.


IP

wrz/vares
JAN
Nupuklubi
*
Postitusi: 589



« Vastus #916 postitatud 26.02.15 09:25 »

Eks see nende faking ATV ahvide poolt põhjustatud pahameel oli, mis sellise vildaka seaduse vastuvõtu põhjustasid. Mul maja taga (riigimaa õnneks) asuvas metsas ja kõrgrabas on ATV idioodid kõik metsarajad läbimatuks sõitnud.
Nüüd on veeäärde või seenemetsa mineks paljuski raskendatud, kui juhtub läbi erametsa või maa minema.
IP

Pole olemas kehva kala, on kehv kokk!
Janno
Nupuklubi
*
Postitusi: 280



« Vastus #917 postitatud 19.08.15 09:49 »

Solli-vana on Pärnu seitungis hästi kirjutanud.
Muide, mainitud asekantsler on tänapäevani  samas ametis...
http://www.parnupostimees.ee/3298011/hans-soll-sindi-paisu-langemise-fenomen
_________________________________________________ _________________________________
Sindi paisu vastase esimese protestikirja 20 allkirjaga saatis algatusrühm tolleaegsele keskkonnaministrile Jaanus Tamkivile 26. novembril seitse aastat tagasi. Teisele rahvakoosolekule Pärnu raekoja saali 20. mail 2009. aastal saime mitmekordse kutse peale ministeeriumi tolleaegse asekantsleri Harri Liivi, kelle tööülesannete hulka kuulus Sindi pais.

Meie suureks üllatuseks õigustas kõrge külaline meile taunitavat olukorda paisul: kalade läbipääsu takistamise eest ei karistatavat ettevõtjaid Põhjamaadeski, miks siis meie peame seda tegema.

Valdkonna kehtivad seadused olevat haldussuutlikud, neid polevat vaja muuta ega parandada. Sindi paisu tulevat käsitleda Liivi lahe kalavarudest eraldi. Hüdroenergia olevat süütult roheline. Kõik oleks nagu korras, aga jah, kalad juba pikemat aega üles ei saa.

Ministeeriumi kogenud töötaja ei jätnud algajatele protestijatele palju vastu rääkida ja saalitäis rahvast tehti hoobilt lolliks. Me ei jätnud jonni.

Hankisime Soome saatkonnast kalandusalase kompetentsikeskuse aadressi ja saatsime järelepärimise.

Selgus otse vastupidine olukord, suurem osa Harri Liivi esiletoodust osutus lausvaleks. See ärgitas teemat põhjalikult uurima.

Miks ministeeriumi esindaja valetab? Midagi peab selle taga olema. Ja oligi!

Isiklikud huvid, toonase keskkonnaministri Villu Reiljani aegse maade vahetamisega erastamise vari, mil üle Eesti omandati hulganisti paisegi. Sindi paisu probleemi lahendamisel oli arvestatav pidur.

Ministeerium partneriks

See pidur hakkas tasahilju, aga siiski järele andma, kui Sindi pais läks tol ajal asekantsleri, nüüdseks kantsleriks tõusnud Andres Talijärve töölauale. Temaga kohtumisel 20. septembril 2009 võis aru saada, et ta otsib lahendust: pais sundriigistada või muul viisil.

Kui seni oli keskkonnaministeerium algatusrühmale ründeobjekt, siis nüüdsest partner. Nüüd oli meil, keda toetada ja kellele endiselt survet avaldada.

Nii tegimegi aastaid rahvakoosolekuid, poliitilise sket¨i ”Sindi paisu välikohus“ (08.05.2010), ümarlaudu, üleriigilise allkirjade kogumise (2012).

Otsese vastase AS Rajuga astusime silmitsi, kui ta maksis ja tellis Rambollilt keskkonnamõju hinnangu (KMH) hüdrojaama ehitamiseks.

Selle KMH aruande avalikuks aruteluks 29. jaanuariks 2013 oli saatus teinud meile suure kingituse: maaülikooli mereinstituudi Pärnu filiaali, limnoloogiajaama, loodushoiukeskuse, Pärnu kolled¸i teadlased moodustasid sellise akadeemilise teaduspotentsiaali, millega AS Raju tellimus Rambollilt lasti sõelapõhjaks.

Surverühma võit

Sindi gümnaasiumis KMH aruandele eelnenud kriitilised vastulaused aruande eksperthinnangutele, eriti tuntud hüdrobioloogi Tauno Jürgensteini sulest, sillutasid tee selleks, et regiooni keskkonnaameti direktor Sulev Vare kirjutas alla määrusele, mis ei andnud AS Rajule hüdroenergia tootmiseks vee erikasutusluba. Sellega anti järgnevale roheline tee.

Teine kiitust vääriv mees on kantsler Andres Talijärv, kes kujundas ministeeriumisiseselt õige strateegia Sindi paisu probleemi lahendusele – paisu omandisuhte muutmise, kusjuures kohtuteed elimineerides.

Kolmas tegija oli otsusekindel minister Mati Raidma.

Raidma käitus julgelt, tema eestvedamisel leiti raha ja osteti pais riigile.

Arvan, et Tori-Oore Kiisa talu aasal 16. mai tänuüritusel said tänupärjad õigetele meestele.

Pärjati ka kiitust väärivaid kohalikke võimuesindajaid ja ametnikke Meelis Kukke, Eeri Tammikut, Andres Metsoja, Priit Ruutu, Jüri Puusti, Kalev Kiiska, Marko ¦orinit.

Kolm aastat järjest lõhe noorjärkude asustamine on kinnitanud riigi tahet taastada Pärnu jõgi lõhejõeks.

Sindi paisu jaoks on nüüd kõik seadusepoolne tehtud. Jäänud on veel füüsiline paisukeha mahavõtmine ja kalade läbipääsuks kärestiku rajamine.

Teame, et üle riigi on 70–80 paisule tehtud kalapääsud. Sindi pais tuleb muidugi suurim.

Võitjad oleme kõik, kaotajaid pole.

Kodanikuühiskond, rahvaalgatus on toimiv reaalsus, kui me seda tõsiselt tahame ja üksmeeles käed ühendame. Oleme ju kõrgeim võimukandja.

Esmaspäeval jõudiski avalikkuseni oodatud pressiteade, et keskkonnaagentuur on välja kuulutanud projekteerimise riigihanke, mis näeb ette betoonpaisu lammutamise ja loodusilmelise kärestiku rajamise kogu jõesängi laiuses.
IP
kolekala2
Kalastushuviline
*
Postitusi: 6



« Vastus #918 postitatud 01.09.15 14:18 »

Ehk seekord õnnestubki ära teha ja keegi enam kaikaid kodaratesse ei pillu.
IP
Janno
Nupuklubi
*
Postitusi: 280



« Vastus #919 postitatud 21.09.15 16:03 »

http://www.parnupostimees.ee/3333071/hans-soll-puha-uritus-parnu-jogi-kalarikkaks-forelli-ja-lohejoeks

Hans Soll: Püha üritus: Pärnu jõgi kalarikkaks forelli- ja lõhejõeks

http://f.pmo.ee/f/2011/02/02/509178t100h0759.jpg

Sindi paisu likvideerimise ja kalapääsuks kärestiku rajamise edukas etapiviisiline seadustamine on nagu rahva kirjutatud stsenaariumi võimupoolne realiseerimine: hüdrojaama keelamine, paisu riigi omandisse ostmine, kohtutee vältimine, kahest lõpplahendusvariandist parima otsustamine ja lõpuks riigihanke väljakuulutamine. On, mille üle rõõmustada. Võitjad on kõik, kaotajaid pole.

See tulemus on reaktiivjõuks, et aidata lahendada jõukohane ülesanne “jõgi kalarikkaks”.

Mõni päev tagasi võttis mind vastu maavanem Kalev Kaljuste. Esitasin talle üheksast punktist koosneva visiooni Pärnu jõe haldusperspektiivi kohta. Asi selles, et möödunud aastal valminud Pärnu laheala planeeringu jätkuna on maavalitsusel kavas lähiajal teha jõgikonna alade planeering, kuhu oleks mõttekas jõehalduse teema sisse võtta. Kaljustel oli hea meel, et mitu visiooni punkti langeb tema mõtetega kokku.

Jõe elustamine on fööniksina tuhast tõusmine, sest praegu pole jõel omaressurssi kasumliku teenistuse puudumise tõttu. Tarvis on initsiatiivikat majandushaldussuutlikkust, et maaliliste kallastega Pärnu jõest kujuneks Põhjamaade pärl.

Halduskeskus Sindi (Wöhrmanni) kärestikupealne. Asukohaks, kui soovitakse jõe keskjooksule lähemale, ka Tori. Alevis on selleks kohane renoveerimist ootav kahekorruseline majagi olemas. Keskuse juurde tuleks kämping, majutus, paadilaenutus, kiirtoitlustus, kommunikatsioonid, vetelpääste, kalakaitse järelevalve.

Halduskeskuse funktsioon oleks koordineerida kogu jõgikonnas vee- ja matkaspordi, kalastus- ja puhkemajutusteenuse pakkumist. Üks lülidest oleks juba funktsioneeriv Fishing Village jõesuudme lähedal, samuti paadilaenutus ja muid veeatraktsioone pakkuv asutus Reiu suudmes. Muidugi koostöö riigi turismiinfosüsteemi ja kalastusturismitaludega, personali koolitamine, kasutades ära Soome kogemusi.

Kalade noorjärkude asustamise tulemuslikkus on suurem, kui asustamismaterjal pärineb samast veest, kuhu asustataksegi. Minu teada on Articeri forellipüügibasseinid selleks mõningase ümberseadistamisega täiesti kasutatavad ja partnerlus firmaga võib probleemid lahendada.

Inkubeerimisele tuleksid muudki kalaliigid peale lõhe ja forelli ehk siiad, turvad ja muud. See oleks Jüri Tensoni loodud inkubaatori taaselustamine.

Pärnust esialgu Sindini jõesängi laevatatavaks süvendamise tööd pole hullupööra suured. Tindisaarte alal tehakse see ära paisu riikliku tellimusprojektiga, mis vähendab oluliselt Auli elamurajooni uputusohtu. Väiksemaid korrastus- ja süvendustöid nõuavad pea kõikide paisurudimentide silmad (avad paisu keskel), et tagada takistusteta veeliiklus kesksuvisel vee madalseisu perioodilgi.

Ulatuslikumat mudaammutamist nõuab Tori Levi nii paisupoolne kui sealt kolmveerand sajandiga Altma saari kasvatanud ja jõe peaaegu sulgenud jõelõik.

Jõesängi rüüstepuhastuse, sealhulgas vohava kaldataimestiku juurte läbilõikamise töö tegid ära varsti pärast sõda lõpetatud palgiparvetus ja võimsad jääminekud. Nüüd tuleb see töö teha inimesel.

Ulatuslikum koostöö maaomanikega ootab ees jääminekutele ja suurveele vastupidavate betoonkaldteede ehitamisel veesõidukite veeskamise tarvis. Seda muidugi juurdepääsuteedega maaomanikega kokkulepitult.

Siintoodu ei pretendeeri enamale kui lihtsustatud eskiisile. See suurprojekt peaks saama osaks kogu regiooni majanduse arengukavast. Eesmärk on kutsuda üles kogukonda avaldama oma arvamust, tegema ettepanekuid, kritiseerima avaldatut, osalema avatud diskussioonis.

Järgmisel suvel, samal ajal lõhe noorjärkude neljanda asustamisega on kavas kutsuda kokku ümarlaud Kiisa talu peremehe, Tori vallavolikogu esimehe Kalev Kiisa jätkuvalt lahkel võõrustamisel tema talu jõeaasal. Ümarlauale kutsume kõik teemaga seotud ja huvitatud, sealhulgas ministeeriumi ja kohaliku võimu esindajad maakonnast ja muidugi tuntud kalateadlased.

Nende soovitused ja eksperthinnangud on meile nii praktilises kui moraalses tähenduses hindamatu väärtusega. Juba praegu on kalastajate liidu juht Endrik Tõnsberg lubanud oma sidemeid kasutada meie ürituse koolitustegevuse heaks. Hüdrobioloog Tauno Jürgenstein on Pärnu juurtega, Tõnsberg poolenisti pärnakas.

Lottemaal läheb kenasti, mõlemal pool Pärnu linna tegutsevad edukalt golfikeskused. Miks ei võiks uskuda Pärnu jõe ülestõusmisesse?

Hans Soll, algatusrühma Sindi Pais liige


IP
Janno
Nupuklubi
*
Postitusi: 280



« Vastus #920 postitatud 28.01.16 15:20 »

lennukad teooriad Pärnu lahe asjus:
http://maaelu.postimees.ee/3485161/urmas-margus-kutseline-kalur-vorgumeister-ja-ausambapustitaja?-kutseline-kalur-vorgumeister-ja-ausambapustitaja=

Urmas Margus – kutseline kalur, võrgumeister ja ausambapüstitaja1
28. jaanuar 2016 07:25
Toomas ¦alda,
maaelu@ajaleht.ee
http://f.pmo.ee/f/2016/01/28/4911053t100h0632.jpg
Urmas Margus tõdeb, et kutselistel kaluritel on palju teemasid, milles neil on ametnike omast teistsugune arusaam. Foto: Toomas ¦alda

Pärnus Raekülas Kalevi puiesteel võrgupoodi pidav Urmas Margus on tegus mees: tänaseks pool sajandit on ta olnud professionaalne kalur, tema tehtud mõrrad ja võrgud on hinnas nii Eestis kui kaugemalgi, tema eestvõttel on valminud mitu ausammast, neist tuntuim Vallikääru viidikate massilise suremisega seoses püstitatu.

Kalapüügipisik nakatas väikese Urmase poisikesepõlves, mil onu ta merele kaasa võttis. „Aerud olid mitu korda pikemad kui mina ja hirmrasked, peopesad olid peagi villis,” meenutab ta. Aga mõningatest ebameeldivustest hoolimata kasvas temast mees, kelle kogu elu on olnud nii või teisiti seotud kalapüügiga. 1966. aastal läks Margus kalamajandisse kaluriks, vahele tuli Nõukogude armee, mis viis meie loo peategelase Egiptusesse, aga eluga ja tervelt koju naastes jätkas ta rahumeelset kaluritööd.

„Palka maksti ikka püütud koguse pealt. Nõukogude võimu ajal küll aeti tööle, aga muret oli vähem – said kala, said raha. Praegu on kutseline kalur iseenda peremees, aga töö ei piirdu vaid püügiga: lisanduvad realiseerimine, materjalide hankimine, sajale ametkonnale aruandmine. Hind oli kindel – püüad palju püüad, saad kilost ikka sama hinna. Praegu on merele minnes üks hind, tuled tagasi, hoopis teine ja reeglina väiksem. Kui kala on vähe, on hind normaalne, kui tuleb rohkem, ütleb kokkuostja, et hind on selline, müü või jäta omale. Ja kokkuostjad pakuvad millegipärast kõik ühte ja sama hinda … Möödunud kevadel oli korralik ahvenasaak, püüdsin koos paarimeestega 30 tonni, aga arvestatavat tasu ei saanud, sest mida rohkem kaupa, seda odavam hind, tekkis ülepakkumine. Tavaline oli 1,50 kuni kolm eurot, siis langetati kokkuostuhind 30 sendile. Mina teen tööd, kannan kulusid, kalavaru kahaneb ja siis saan 30 senti kilost. Sügisel oli vimmaga sama lugu. Pean sama summa eest mitu korda rohkem rügama,” kirjeldab Urmas Margus kutselise kaluri argipäeva.     

     Seda varianti, et kala püüdjalt otse tarbijale müüa, enam sisuliselt ei eksisteeri. „Otsemüüki jääb järjest vähemaks. Kai ääres käivad ainult vanakesed. Tuleb, ühes käes kepp, teises sendid, ja ütleb mulle, eakale mehele, et kuule poja, anna mulle paar särge või nurgu. Panen kalakasti kai peale ja lasen tal tasuta valida nii palju, kui ise soovib. Ostujõulisel rahval on lihtsam tuua marketist forelli- või lõhefileed. See hakkab küll paljusid ära tüütama, aga kai äärde ostma tulla ja pärast ise kala puhastama hakata ei viitsita. Kevadel veel esimest jääräime tahetakse. Seda ei tohi inimese söögikalana müüa, aga loomatoiduna võib,” ütleb Margus, teeb silmad suureks ja vaikib kõnekalt.

      Kutselistel kaluritel on palju teemasid, milles neil on ametnike omast teistsugune arusaam. „Kõik ametnikud räägivad, et koha ja ahven on punase laterna tsoonis ehk et varud on viletsas seisus, püüki tuleb piirata. Kehtestati kudemisaegne kohapüügikeeld. Ühelt poolt õige, aga mõrrameestel on see põhiline kohapüügi aeg. Pärast kudemist koha mõrda ei lähe. Korralikku saaki saavad landimehed, mitte kutselised kalurid. Ja kui kohavarud tänu kudemisaegsele püügikeelule kasvavad, läheb hind ka alla, ülepakkumisega pole jälle mõtet püüda. Ise ma seda eriti ei poolda, aga üks variant oleks kohapüüki limiteerida nagu räime puhul. Näiteks pool tonni koha mõrra kohta,” üritab Margus kirikut keset küla nihutada.

      Kõik teavad, et kutseliste kalurite ja harrastuspüüdjate huvid on sageli vastandlikud ja Urmas Margus on siinkohal avameelne: „Riik on kuri oma kalavarude peale. Pärnu lahes on kutselistele kaluritele väljastatud 244 püügiluba, harrastuspüüdjaid on kogu Eestis umbes 300 000, kellest enamus käib ka siin püüdmas. Kes nüüd rohkem kahju teeb? Sealjuures harrastajate arv ja surve kalavarudele kasvab. Harrastuspüüdjaid kontrolli alla saada ei suudeta, aga kurjategijad oleme meie, piirangud tehakse meile. Samas on landiga püüdmine kalale palju hullem. Landil on kolm kolmeharulist konksu. Kala läheb lanti ründama ja kui konksud talle ka suhu kinni ei hakka, kahjustavad need teda kõhu alt, küljelt või seljalt. Kui alamõõduline kala visataksegi tagasi, siis ega temast õiget elulooma enam pole. Olen teinud ettepaneku, et võiks lubada kasutada ühe konksuga ilma kidata lanti, nii ei lõhuks kalal vähemalt lõuga ära. Ja ega neid alamõõdulisi kalu tegelikkuses just palju tagasi ei visata. Kalakaitse mehed on ise rääkinud, et kui neid nähakse, on korraga meri hulpivaid alamõõdulisi kalu täis ja keegi ei tea, kelle omad need on. Paraku ei ole meil populaarne püüda nii, nagu välismaal paljud teevad: püüavad ja lasevad lahti. See oleks õige harrastamine.” Ise on Margus viis aastakümmet nii hakkama saanud, et inspektoritega pole tal tõsisemaid probleeme polnud – see on omaette saavutus.

     Harrastuspüüdjad kala kokkuostjale müüa ei tohi, aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. „Moodustatakse näiteks kümnemeheline punt, kellest ühe nimel ostetakse kümne võrgu püügiluba ja püütu realiseeritakse selle ühe kaudu. Ma usun, et keskkonnainspektsioon teab väga hästi, kes harrastajate püütud kala realiseerimisega tegelevad, aga käed jäävad lühikeseks. Lõunanaabrid rendivad mingi talu, elavad seal jäätulekust kuni -minekuni, püüavad ahvenat ja kui paras ports käes, sõidab üks mees Lätti realiseerima ja tuleb tagasi uue koorma järgi. See ei lähe kuhugi kirja.”

       Urmas Margus ise võõrandas oma võrgupüügiõigused hiljuti, alles on 18 mõrra püügiõigus, mida on tema sõnul rohkem, kui ühele mehele vaja. „Las nooremad mehed tegelevad jääaluse võrgupüügiga, olen ise külmetanud piisavalt,” kostab ta, „mõnel on ainult kümne võrgu luba ja imestan, kuidas nad sellega ära elavad. Kui tahad ära elada, peab olema 20–30 võrku, vähemaga lihtsalt pead seadusi rikkuma.”

       Kui kutselisi kalureid on ikkagi suhteliselt palju, siis hoopis haruldasem on Urmas Marguse teine leivateenimise viis: tal on Pärnus Kalevi puiesteel võrgupood ja töökoda.

Poes pakub ta võrgumaterjali ja kutselistele kaluritele mõeldud tarvikuid. Tellimise peale teeb ta ise mõrdasid ja võrke. „Poisikesena tasapisi õppisin vanemate meeste kõrvalt. Nõukogude ajal tegin enda jaoks, aga riigikorra muutudes lisandus hulk uusi kalureid, kes oskasid ainult mõrrast kalu välja võtta. Siis hakkasin müügiks ka tegema, nii mõrdu kui ka võrkusid. Olen teinud Peipsile, Võrtsjärvele, Venemaale, isegi Kasahstani on viis mõrda läinud. Mul on oma nipid, mis jäävad ärisaladuseks. On püütud järele teha, aga ei õnnestu – välja näeb sarnane, aga ei püüa.” Kõik nõuab teadmisi ja kogemusi: mõrra lina, nöörid, tinanöörid, raamid, alla valatud raskused, ankrud – materjalist oleneb väga palju. Käsitsi mõrdade ja võrkude tegemist käib ta Salatsis lõunanaabritelegi õpetamas.

     Parimatel aastatel on Margusel kaubaks läinud üle kahekümne mõrra. Üks mõrd maksab umbes 5000 eurot ja selle tegemine võtab hea jupi aega. „Mul on kaluri uni: kolme-nelja paiku ärkan, siis nokitsen vaikselt.” Põhimõtteliselt teeb ta ainult lõpuni valmis mõrdu, sest nii saab ta ka vastutada. „Hakkan tegema siis, kui tellimus tuleb ja ainult lepinguga. Muidu teen valmis ja siis ei tahagi.” Võrke on mees teinud igat sorti ja neidki enamasti tellimuse peale. Lattu varuks teeb ta ainult kindla peale minevat kaupa.

       Niinimetatud Hiina võrkude kohta ütleb Margus konkreetselt, et need on salapüüdjate kraam, mille omanikul pole kahju, kui kalakaitse need tihedasilmalised võrgud püügilt eemaldab ja konfiskeerib. „Ise pole nendega püüdnud. Kahjuks kasutavad neid ka mõned kutselised kalurid, kõik ei ole päris ausad mehed. Ühel saarel on näiteks täitsa oma kalapüügiseadused ...”

       Võrgupoe ärilise poole kohta ütleb omanik, et nälga ei sure ega rikkaks ei saa, aga vähemalt on tegevust. „Kogu Eestist käiakse – põhjarannikult, Peipsi äärest, Soomest palju, Lätist. Masinaga toodetud võrgud ei ole käsitsi tehtutega kvaliteedilt võrreldavad, kutselised neid eriti ei kasuta.”

Urmas Margus „Kalavaenaja” tiitlist ja skulptuuridest

 2011. aastal tegi Urmas Margus algust aasta kalavaenulikema teo väljaselgitamisega, esimese sellekohase tiitli omistas ta Pärnu linnavalitsusele ning Vallikääru ja -kraavi uuendajatele. Tiitliga käib kaasas suureformaadiline raamitud foto puitskulptuurist, mis kujutab ahingu otsa torgatud kalaskeletti. Marguse selgituse järgi annab ta tiitli üksikisikule, isikute grupile, organisatsioonile või institutsioonile, kes kõnealusel aastal paistis silma teoga või tegematajätmisega, mis põhjustas või soodustas kalade, nende elukeskkonna või kalavaru olukorra halvenemist. Linnavalitsus ei pidanud tiitli saamist õigustatuks.

      „Kalavaenaja 2015 tiitli saab keskkonnaministeerium Pärnu sadama laevatee süvendamisloa andmise eest, süvenemata süvendamise tagajärgedesse. Tekkinud heljum kahjustab oluliselt koha, ahvena ja räime kudemisalasid ja teisi merepõhjas elavaid elusolendeid ja taimi,” põhjendab Urmas Margus otsust.

       2010. aastal, pärast seda, kui Pärnu vallikraavis olid hukkunud tuhanded viidikad, kinkis ta linnale dolomiidist tahutud kalapea, mille autor on Rait Pärg ja mis vallikraavi lähedusse paigaldatuna sai nimeks „Vallikraavivaht”.

      2013. aastal püstitas Margus, nüüd juba koduhoovi, tammepuust enam kui kahemeetrise kaheosalise skulptuuri, mis kujutab ahvenat ja rotti ning mis aitab mäletada Raeküla rannakalureid. Sellegi kuju autor on Rait Pärg.

       Marguse koduhoovi kaunistab ka puidust tool, mis meenutab Pärnu endiste linnapeade Mart Viisitamme ja Toomas Kivimägi toolilugu ehk seda, et Kivimägi ei soovinud istuda toolil, mida pruukis Viisitamm, ja tõstis selle ukse taha.

      Marguse koduaias on veel skulptuur „Kalamaffia ministrinna”. „Üks naissoost keskkonnaminister pitsitas isuga kutselisi kalureid, et teha ruumi harrastajatele, need on ju potentsiaalsed valijad, neid on palju. Nii selle kui ka Kivimägi tooli tegin valmis oma kätega, et keegi ei saaks skulptoritele midagi ette heita ja oma aeda võin panna, mida tahan,” selgitab Margus.
IP
Heigo 'niru' Kraav
Nupuklubi
*
Postitusi: 137



« Vastus #921 postitatud 07.02.16 12:57 »

Kindlasti tore ja tubli mees, aga harrastuspüüdjate kohapealt võiks ikka natuke oma peaga mõelda, enne kui suu lahti teeb.

IP
Janno
Nupuklubi
*
Postitusi: 280



« Vastus #922 postitatud 23.02.17 11:30 »

Huvitavad arengud Pärnu zeitungist:

Käputäis harrastajaid seab kalavaru ohtu
Sirle Matt
reporter

22. veebruar 2017 00:00

http://f8.pmo.ee/6gPEFiWomeKqGPrJg8XFdSWvorE=/900x485/smart/nginx/o/2017/02/21/6362989t1hf687.jpg
Soodsate jääolude korral ulatub Pärnu lahel ja jõel tirgutajate hulk tuhandeteni. | FOTO: Urmas Luik

Kutseline kalur Raio Piiroja rääkis, et 90 protsenti harrastajaid on kirglikud, ent igati korralikud kalamehed. Probleeme valmistab kümme protsenti kalureist, kes on harrastuspüügist teinud endale elatusallika. “Kutsume neid kutselisteks harrastajateks,” sõnas Piiroja.

Keskkonnainspektsiooni Pärnumaa büroo juhataja Toomas Õmblus usub, et ülemäära suurte püügihulkade puhul on tegu organiseeritud majandusharuga. “Harrastuspüügist jääb asi kaugele,” märkis ta.

Keskkonnainspektsiooni vaatlused ja proovikaalumised näitavad, et osa harrastuskalureid püüab väga suuri koguseid. Usinamate saagid küünivad päevas 30–40 kiloni. Suurim kogus, mis inspektoritel on õnnestunud tuvastada, oli Õmbluse andmetel 48 kilo.

Õmbluse teada rendib osa väljastpoolt tulevaid harrastuskalamehi siin hooajal elamist. “Ei saa ju muud valikut olla, kui et nad tulevadki siia püügiga raha teenima. Leidub keegi, kes saagi nende käest ära ostab,” rääkis ta.
Usinamate saagid ulatuvad 30-40 kiloni

Piiroja meelest ei tasu siunata üksnes harrastuskalamehi, sest tirgutajate käest ostavad kutselisedki, kes panevad koguse kirja oma püütuna ja annavad selle legaalse kalana kõrgema hinna eest kokkuostu. “See on hõlptulu teenimine. Peame tunnistama, et meiegi hulgas leidub tõrvatilku,” möönis Piiroja.

Keskkonnainspektisooni käed jäävad siin aga lühikeseks, sest ostu ja müüki on väga raske tuvastada. “Peame nägema, et müük toimus. Seda avalikult ei tehta,” nentis Õmblus.

Õmbluse jutu järgi saavad inspektorid vaid konstateerida püütud kogust ja kontrollida, et alamõõdulisi kalu sees ei oleks, sest Eesti seaduste kohaselt pole harrastajate püügikogused piiratud. Püügihulga piiramine peab Õmbluse jutu järgi seadusandlikul tasemel lahenduse leidma.

“Kontrollime, mõõdame ja kui avastame alamõõdulise, saame püüdjat karistada. Kui suure koguse keegi mõõdulist kala püüab ja mis sellest pärast saab, sinna ei saa me midagi parata,” rääkis Õmblus.

Isegi alamõõduliste kalade püüki on keeruline tuvastada, sest inspektorid teevad järelevalvet vormiriietuses ja nende sõidukitel keskkonnainspektsiooni tähistus. Õmblus teab, et kui inspektorid lähenevad, visatakse eelnevalt eraldi kotti sorteeritud alamõõdulised kalad maha. “Oleme küll korjanud neid jää pealt, kuid peame tuvastame isiku, kes need kalad püüdis. Kui me pole näinud, ei saa midagi teha,” selgitas Õmblus.

Õmbluse sõnade kohaselt on alamõõduliste kalade püügiga tänavu vahele jäänud üksikuid ja need on pigem väikeste koguste püüdjad, kelle kalade mõõt on jäänud piiri peale.

Piiroja jutu järgi jääb pool ebaseaduslikult edasi müüdud kalade kogusest Eestisse ja poole viivad siin püüdmas käivad Läti kalurid Eestist välja. Piiroja arvates oleks lahendus vabaneda ebaseaduslikest kokkuostjatest ja harrastuspüügile kehtestada päevane püügilimiit. “Piirangu suurus tuleb harrastajatega läbi rääkida. Ühtlasi püüda võimalikult keeruliseks teha kutseliste elu, kes kala neilt kokku ostavad. Kui inimestel poleks kala kuhugi panna, siis probleem laheneks,” pakkus ta.

Näiteks Lätis on kehtestatud väga detailsed piirangud päevasele saagile ühe inimese kohta. Ahvenat, mis on Pärnu lahes põhiline jääpüügi kala, tohib inimene püüda merest kümme ja siseveekogust viis kilo päevas.

Tartu ülikooli ihtüoloog Heli Shpilevi hinnangul on ahvena varu praegu kestlik, kuigi on märgid sellest, et paari aasta jooksul võib varu väheneda. Shpilevi sõnutsi seisneb probleem selles, et kui kutseliste kalurite püügikogused registreeritakse ja saab jälgida, kui palju kalavarust on välja võetud, valitseb ahvena puhul talvise tirgupüügi tõttu määramatus. Seetõttu on keeruline kalavaru adekvaatselt hinnata.

Tema juttu mööda ei tohiks harrastajate püügikogus väga suureks minna, muidu tekib varule liiga suur püügisurve ja varu muutub ebastabiilsemaks.

Piiroja peab kahetsusväärseks, et osa kutselisi kalureid ei saa aru, et ebaseaduslikult kala kokku ostes saevad nad sedasama oksa, millel ise istuvad. “Kui kalavaru väheneb, saab ta ise vähem kala. Varu kahanedes kehtestatakse kutselistele püügipiirangud,” rääkis ta.

Shpilevi arvates võiks pigem harrastajatele kogusepiirangud kehtestada, kui et tõsta püügitasu, sest harrastuskalapüük on puhkamis- ja ajaveetmisviis värskes õhus. “Seda ei tohi teha niisama kalliks kui golfi mängimist,” leidis ta.

Kaldarohus vedeles mitu ämbritäit alamõõdulisi ahvenaid

Pärnu Postimehe lugejale avanes pühapäeva hommikul Tahkuranna vallas Raemetsa lähistel vaatepilt, kus kaldaäärsesse rohupuhmasse oli visatud mitu ämbritäit tõenäoliselt alamõõdulisi ahvenaid.

Leidja pidas tõenäoliseks, et kalad on metsa alla visanud Läti kalamehed, sest Eesti numbrimärkidega autosid sealkandis eelnevatel päevadel näha polnud. Mereahvena alammõõduks on kehtestatud 19 sentimeetrit ninamiku tipust sabauime lõpuni või 16 sentimeetrit ninamiku tipust sabauime keskmiste kiirte alguseni.

Kala loetakse mõõduliseks, kui vähemalt üks neist mõõtudest on võrdne alammõõduga või ületab seda.


Ja teine artikkel samas lehes:

Minister plaanib tulevaks hooajaks harrastuskalapüügile päevalimiiti
Sirle Matt
reporter

22. veebruar 2017 11:26
http://f11.pmo.ee/vafCits5B94IeBOPG1umqt3981w=/900x485/filters:focal(1376x232:3333x2221)/nginx/o/2017/02/22/6364075t1h994d.jpg
Keskkonnaminister Marko Pomerants | FOTO: Urmas Luik

Eile Pärnut väisanud ja nii kutseliste kalurite kui ka harrastuspüüdjatega kohtunud keskkonnaminister Marko Pomerants rääkis, et temani on siiani jõudnud eri seisukohad: kas harrastuspüügile päevalimiidi kehtestamine võiks pakkuda lahenduse musta kalaäri lõpetamiseks või ei. Pomerantsi ütlust mööda pidasid nii Pärnumaa kutselised kalamehed kui ka harrastajad mõistlikuks mõtet, et jääalusele ahvena harrastuspüügile seataks päevalimiit.

Minister rääkis veel, et ebaseadusliku edasimüügiga võitlemiseks tuleb valida lihtne meetod. "Me ei saa eeldada, et oleks kusagilt tohutu keskkonnainspektorite armee võtta. Seetõttu võiks päevalimiidi kehtestada," märkis ta.

Ministri sõnutsi saab uued reeglid kehtima panna järgmisest hooajast. Kaaluda tuleb, kas limiit peaks olema määratud kilogrammides või tükkides. "Kui keskkonnainspektor jääle satub, on tükke hõlpsam lugeda, alamõõdulisi välja sortida," arutles ta.

Harrastuskalastajad pakkusid välja idee, et vabatahtlikud hakkavad keskkonnainspektsioonile osutama samasugust abi, nagu seda tehakse Põhja-Eestis lõhejõgedel kudemise aegu. "Nad panevad pundi kokku. Võib-olla saab harrastajate abiga järelevalvet tõhustada."

Ühe võimaliku piirangu suurusena käis ministri sõnutsi jutust läbi 20 kilogrammi limiit. "Aga me ei takerdunud sellesse. Pigem on oluline, et inimesed saavad vajadusest ühtmoodi aru," teatas Pomerants.

See, et osa harrastajaid on kalapüügist teinud endale elatusallika, kuigi Eesti seaduste järgi nad saaki edasi müüa ei tohiks, on Pomerantsi sõnutsi nii harrastajate kui ka kutseliste kalameeste arvates olukord, mis vajab muutmist. "Probleemi näevad mõlemad," sõnas ta.
IP
Janno
Nupuklubi
*
Postitusi: 280



« Vastus #923 postitatud 24.03.17 16:31 »

http://tartu.postimees.ee/4053967/uuenevale-opperajale-paaseb-ka-ratastooliga
Uuenevale õpperajale pääseb ka ratastooliga

Jaan Olmaru
22. märts 2017 15:14

13 aastat tagasi rajatud ja nüüdseks amortiseerunud Emajõe õpperada saab uue ilme. | FOTO: Sille Annuk
Riigimetsa majandamise keskus korrastab veidi üle 80 000 euro eest Kavastus asuvat Emajõe-äärset õpperada ning selle äärde jäävaid lõkkekohti. «Emajõe õpperada otsustati rekonstrueerida, kuna see polnud enam turvaline,» rääkis riigimetsa majandamise keskuse (RMK) Lõuna-Eesti piirkonna külastusala juht Malle Oras. «Laudteed ja sillad olid amortiseerunud, samuti vajas uuendamist teave ja korrastamist lõkkekohad,» lisas ta.

Uuendustööde käigus ehitataksegi jõe äärde täiesti uus laudrada, rajatakse puhkeplatvormid, uus sild, infotahvel, suunaviidad ja huvipunktid ning tehakse korda lõkkekohad. Võrreldes varasemaga on uus rada palju paremini läbitav ning raja järsud kaldaäärsed kohad varustatud piiretega.

«Kui vanal õpperajal oli vaid märjemates kohtades kitsas laudtee, siis uus rada on algusest kuni teise lõkkekohani ehk umbes 700 meetri pikkuselt 1,2 meetrit lai. Seal saab liikuda lahedasti nii lapsevankri kui ratastooliga. Ülejäänud rajal on 65 sentimeetri laiune laudtee,» kirjeldas Oras.

Lubatakse telkida

Umbes kaks kilomeetrit pikk õpperada kulgeb valdavalt madalsoometsas ja selle ääres on kaks kuni 20 inimest mahutavat pinkidega ääristatud puhkeplatvormi.

Raja algusest umbkaudu kilomeetri kaugusel hakkab paiknema 1,5 meetri kõrgune vaateplatvorm, millelt saab vaadelda luhaniidu elustikku ja nautida vaadet Emajõele.

Lõkkekohtades korrastatakse grillrestidega lõkkeasemed, uuendatakse pingid ja lisatakse lõkkepuude varjualused. Pärast uuenduskuuri saab kahe lõkkekoha ääres ka telkida.

Uuendustöid teeb RSJ Ehituse OÜ, kes võitis möödunud sügisel korraldatud riigihanke. Firma juhataja Janno Rästa sõnul on siiani käinud suuresti vajaliku puitmaterjali ettevalmistus ning hiljemalt uuel nädalal alustatakse laudteede ehitust.

Lepingu järgi peab uuendatud matkarada valmis saama juuli lõpuks.
«See on väga pikk protsess ja me pole praeguseks veel väga kaugele jõudnud,» rääkis Rästa. «Kuna nüüd tulid ka sulailmad ja teed ei ole külmunud, siis ei saanud materjali peale vedada. Aga sel nädalal saame loodetavasti alustada.» Töid alustataksegi laudteede rajamisega.

Lepingu järgi peab uuendatud rada valmis olema juuli lõpuks. Senikaua on jõe äär huvilistele suletud. «Jah, praegu rajal liikuda ei saa ja tegelikult on see isegi keelatud,» sõnas Rästa.

Emajõe õpperaja uuendamise kogumaksumus on 83 000 eurot, millest Ühtekuuluvusfondi toetus on 85 protsenti ning RMK omafinantseering 15 protsenti.

Malle Orase sõnul valmis Emajõe õpperada 2004. aastal ning see avati koos Emajõe-Suursoo külastuskeskusega. Viimase viie aasta jooksul käis rajal 2500–3500 inimest aastas. «Loodetavasti suureneb külastus pärast raja uuendamist tuntavalt,» sõnas ta.

Keskuse saatus selgumas

Paari nädala jooksul peaks selguma ka Emajõe-Suursoo külastuskeskuse saatus, mille RMK otsustas läinud sügisel sulgeda. RMK jurist Marje Kask ütles, et valmistatakse ette valikpakkumist, leidmaks majale loodusega seotud tegevusi pakkuv rentnik. «On olnud paar huvilist,» ütles ta.
IP
Lehed: 1 ... 59 60 61 [62]   Üles
Trüki
Alamfoorumisse:  


© 2005-2013 Emajõe Nupuklubi