Esileht arrow Kalamehetarkus arrow Kalamehejutud arrow Minu rekordforelli lugu
 
 
Navigatsioon
Esileht
Kalamehetarkus
Väikelaevad
Galerii
Foorum
Jututuba
Sõnastik
Kaardid
Lingid
Tere Külaline.
Kasutajanimi:

Salasõna:

Jäta meelde

Unustasid salasõna?
Registreeru
Minu rekordforelli lugu Trüki E-mail
Kirjutas majasikk   
kolmapäev, 31 mai 2006

Image Nagu ikka, algavad enamuse poisikeste kalapüügid kogretiikide kallastelt ja pisemate järvekeste äärest ja muidugi ka pisemate kaladega. Mind hakkas kaasa vedama isa, kellele olin päris suurt huvi ülesse näidanud hilistel õhtutundidel, kui olin tatsanud unetult kööki ja hakanud pingsalt jälgima, millega isa nii õhinal tegeleb. Laual muidugi olid igasugused läikivad landid, konksud, rullid tamiiliga ja spinninguridvad. Kuna lante oli sel ajal raske hankida, siis tuli kõik ise teha ja ta ei näidanud seda kuidagi välja, et nende viilimine, saagimine, puurimine ja värvimine talle vastumeelt oleksid olnud.

"Kalapüügihaiguse" saingi külge oma isalt väga varajases eas. Käisin temaga väga mitmeid kordi kaasas nii forellipüügil, haugipüügil Endlas kui ka Emajõel tonkaga püüdmas. Kui veel päris väike olin siis muidugi ilma oma varustuseta niisama kaasas kõndimas ja algse süsti saingi just kalade nägemisest, mis isa kätte sai. Mida aeg edasi, ja kui isa juba minu tungival pealekäimisel oli sunnitud ostma mulle isikliku püügivarustuse- hakkasin juba ise kalal käima. Isa oli noorena mulle suureks eeskujuks ja on seda siiani, sest just temalt olen saanud palju infot heade veekogude kohta ning kuidas ja millega nendel kalastada.

Üldiselt olen ikka sedasorti harrastuskalastaja, kes püüab tegeleda kõikvõimalike püükidega ja üheks nende hulgas on ka forellipüük jõgedes. Forellijõgedel olen ma käinud vahelduva eduga, sest on olnud aastaid, kus kala lihtsalt ei ole tulnud meiekandi jõgedesse ja kui olen nende ääres kevadeti mõned korrad ikka spinninguga käinud kuid tulutult, siis olen paariks kuuks asjast loobunud ja tegelenud muude kalade püüdmisega.

Kuna minu lapsepõlve kodukandis on päris mitu forellijõge, siis ei ole see püük mulle kaugeltki võõras. Juba 11 aastaselt sain ma oma elu esimese jõeforelli mis oli 25 cm pikk (tollel ajal oli see isegi mõõdukala). Landiks oli siis poest ostetud vobler mille külgedel olid tiivad ja mis panid landi pöörlema ümber oma telje. Uhke tunne oli kui said sellise ilusa täpilise kala kätte ja seda kodus näitasid, et täiesti iseseisvalt püütud!

Umbes kümme aastat tagasi kui olin jälle kevadel jõeääres lanti loopimas kuulsin ühelt vanemalt mehelt, et kui lanti forell ei võta siis ussi võtab ta 90% ja et nendes jõgedes peab kindlat forell sees olema. Tookordne jutuajamine ei andnud mulle rahu. Otsustasin jõe läbi käia ussiõngega, et näha kus siis need kalad on ,et nad lanti ei võta aga ussi võtavad.Ei saanudki ma kaua püüda kui juba sain kätte ühe ülekilose forelli, kes tegi ikka omajagu sõitu. Muidugi paar kilomeetrit mööda jõge allavoolu liikudes kohtasin seda sama vanemat meest ja ta seletas mulle lantide erinevast mängust ja värvidest. Samamoodi ka kerimiskiirustest ja kuidas kala mitte minema lasta. Samas ei häirinud teda, et olin tulnud forelli otsima ussiõngega. Lisas ainult, et landiga jätkub põnevust rohkem.

Mäletan väga hästi, mis tunne oli esimest korda käes hoida Rapala voblerit "lepamaimu" värvides, millega too vanem mees ise püüdis. Uurisin selliste lantide hinda ja kust neid hankida oleks võimalik ja nii ei jäänudki muud üle kui suveks tööle minna ja, et siis teenitud palk kalapoodi ilusasti investeerida...

Enne mainisin, et minu kodukandis on päris mitu forellijõge ja ilmselt see oli ja on ka peamiseks põhjuseks, miks ma pole eriti mujal Eestimaa forellijõgedel käinud püüdmas. Pole ilmselt ka erilist vajadust olnud, sest omakandiski tükk tegemist. Ja muidugi on selle põhjuseks, nagu te kõik ka teate, töö ja kool, mis jätavad ainsateks püügipäevadeks vaid nädalavahetused.

Selle aasta kevadel võtsin ühendust Tõnuga, et võiks see aasta mõnel jõel koos käia püüdmas. Sai siis mitmeid nädalaid kirjavahetust pidada kui ükskord kokkulepitud ajal jõe äärde läksime. Need esimesed korrad, mil me koos püüdmas käisime ei olnud küll midagi märkimisväärset ja suht hapud forelli kohapealt, kuid ega see nördimust ei tekitanud vaid just vastupidi. Koos oli etem püüda, sai omavahel muljeid vahetatud ja kogemustest räägitud. Nii see asi liikus siis nii kaugele kuni hakkasimegi igal nädalavahetusel koos kusagil jõgedel käima. Vahest isegi kuni 3 korda nädalavahetuse jooksul.

Eks meil mõlemal olid mõtted, et kusagil puutumata jõe ilusal lõigul peab ju olema suuremat kala kui meie senised rekordid. Minu senine rekord oli püütud 4-5 aastat tagasi alles ja see kala kaalus 1,6 kg. Mulle küll tundus, et selle kala kaalu ma ei ületa nii pea, sest sellest 1,6-sest suurematel oli siiski vedamist ja nad pääsesid mu landi küüsist. Kuna Tõnul oli suuremate kaladega rohkem kogemust siis hoidsin kõrvad lahti iga tema õpetuse osas....

Nii me siis trampisime mitmetel suvistel nädalavahetustel mitmeidkümneid kilomeetreid, et saada suuremaid kalu. Lihvisin oma püügioskuseid iga käiguga. Vahetasin lante, jõe sügavamates ja risusemates aukudes. Püüdsin teha täpsemaid ja efektiivsemaid viskeid.

Nii see siis oli kuni jälle ühel nädalavahetuse hommikul olime jõudnud jõele kust juba kaunis varsti õnnestus mul 3-4-nda viskega risu alt välja meelitada üks 700g jõeforell, kelle otsustasin tagasi lasta sest tundus väike. Tagasi lastes veel pomisesin, et kutsu oma "vanaema". Sellel lõigul see kala jäigi too hommik ainukeseks kalaks ja me otsustasime minna selle jõe teisele lõigule, kus käijaid peaaegu üldse pole.

Liikusime jõel allavoolu loopides. Kala oli palju näha aga enamus neist siiski liiga pisikesed. Kell oli juba üheksa kandis ja midagi polnud veel toimunud, kui otsustasin, et hakkan tagasi auto poole liikuma ja nii saigi tehtud. Liikusin auto poole umbes 60-70 meetrit Tõnust eespool ja, et teda järgi oodata otsustasin teha mõned visked juba varem püütud kohas. Koht kus loopisin tundus täiesti risuvaba. Ainult ühel pool jõge kasvasid hundinuiad ja minupoolses kaldas natuke ülesvoolu oli üks vana põõsajuurikas. Viskasin 2 viset allavoolu kuid ei miskit. Tegin siis viske ülesvoolu keset jõge. Kerisin lanti suht tuimalt ja pilk oli hoopis suunatud Tõnu poole, et kaugele ta juba jõudnud on. Miski sundis aga hetkeks uuesti landi poole vaatama ja samal hetkel sööstis põõsajuurika alt välja kala, kes ei pannud pahaks mu lant nahka pista. Võtt oli kindel ja sellele järgnev sööstmine sirge ja jõuline. Väga suur kala oli. Tõnu pärast rääkis, et alguses kaugelt ei saanud arugi, kuid spinning oli praktiliselt 0 tähe kujuline ning spinningu otsast oli näha, et keegi jõuliselt ritva painutab...

Minu eeliseks oli kõrge kallas ja lage jõelõik. Sain kohe peale võttu aru, et tegemist on suure isendiga. Esmapilgul tundus see kala mulle vikerforellina kuna korraks külge näidates tundus kala külg täiesti punane sarnaselt vikerforellile. Nüüd ei jäänud muud üle kui karjuda appi Tõnu, kelle ülessandeks jäi kõrgest kaldast alla hüpata ja kala kahva saada- muud ei jäänud lihtsalt üle! Murdosa sekundiga jooksis ta minu juurde ja kõhklematult ning järele vaatamata hüppas kaldast alla ja nagu öeldakse tundmatus kohas ülepea vette- õnneks vesi ei tulnud üle kalamehekummiku serva. Juba mõned sekundid hiljem oli kala kahvas ja võisin teda julgelt juba endaomaks pidada. Kaldal käevärinat mahasurudes alustasime mõõtmis-kaalumis protseduuridega ja pildistamisega...

Kala püügikuupäev oli 28.08.2005 ja kell 09.45 hommikul kui juba päike säras taevas. Kala kaalus 1,9 kg ja oli ainult 50 cm pikk. Sain selle kala Salmo minnow uppuv volberiga, mis oli forellivärvides ja 5 cm pikk.

Kaldapeal uurides saime aru, et see on hoopis jõeforell, kes oli juba varakult hakanud ennast pulmarüüsse sättima. Tõnu ütles, et on näinud suuremaid forelle, kuid mitte ühtegi nii ideaalset, igas mõttes. Kala oli fantastiliselt ilusa figuuriga. Isane, ilus kala. Juba pulmarüüs ja tulipunase kõhualusega. Isegi meister Rein Truumets ütles, et ei ole sellist kala saanud... Terve tema keha ja pea oli kaetud punaste ja mustade täppidega. Ei oska seisukohta võtta, kas see kala oligi elanud sellisel lõigul või oli öösel tõusnud kusagilt alt sügavamast ning oli jäänud sinna päevaks varjule ja nüüd just õigel hetkel välja, kalda äärde sööma tuli.

Endale olen teinud selgeks sõnad, et proovima ja püüdma peab igaltpoolt. Kui juba oled ennast jõe äärde vedanud siis ei tohiks jätta osasid kohtasid loopimata kuna koht tundub mingil eelaimdusel mõtetu.

Viimati uuendatud ( reede, 02 juuni 2006 )
 
< Eelmine
Foorum