Esileht arrow Kalamehetarkus arrow Spinning arrow Spinninguga kohapüük Suur-Emajõel
 
 
Navigatsioon
Esileht
Kalamehetarkus
Väikelaevad
Galerii
Foorum
Jututuba
Sõnastik
Kaardid
Lingid
Tere Külaline.
Kasutajanimi:

Salasõna:

Jäta meelde

Unustasid salasõna?
Registreeru
Spinninguga kohapüük Suur-Emajõel Trüki E-mail
Kirjutas Erkki   
esmaspäev, 21 november 2005

autor tabatud kohaga
autor Emajõest tabatud kohaga
Landiga püütakse koha Suur-Emajõest tavaliselt suvel ja sügisel, mille vahele jääb periood, kus ta landi vastu vaid nõrka huvi ilmutab. Suvine kohapüügi hooaeg algab reeglina 16. juunil (koha püük on keelatud jääminekust ning jääkatte puudumisel 15. aprillist kuni 15. juunini) keeluaja lõpus ning kestab olenevalt aastast isegi kuni juuli lõpuni. Juuli lõpupoole koha tavaliselt kaotab huvi landi vastu ning suve keskel võib spinninguga tabada vaid üksikuid kalu. Sel ajal käib põhiline kohapüük kalatüki või eluskalaga. Sügisene landiga kohapüük algab tavaliselt septembris ning kestab kuni esimeste miinuskraadidega öödeni. Külmade tulekuga, tavaliselt oktoobri lõpus, kaotab koha koheselt huvi landi vastu. Kui ilmad jälle soojenevad, võib aktiviseeruda ka koha, kuid see on siiski aastate lõikes erinev.

Kalapüügiraamatutes kirjutatu, et koha toitub põhiliselt öösel, ei vasta minu arust tõele. Kellaajaliselt toitub koha suvel kõige aktiivsemalt varahommikul ja keskpäeval kella 14-18 vahel. Kogemused näitavad, et mida soojem ja päikesepaistelisem päev, seda paremini koha neelab. Öösel landipüügi kogemused mul puuduvad, kuigi räägitakse, et jaanipäeva paiku on see igati võimalik ja edukas. Kellaajaliselt on sügisest koha püüdmist raske soovitada, see on kummalisel kombel eri aastatel erinev. Igaljuhul on kohal sügisel päeva jooksul 2-3 kõrgema aktiivsusega aega, kus ta lühikest aega väga aktiivselt lanti rabab. Ülejäänud aja võib lihtsalt tühja loopida, mõnikord on petlik tunne, et koha jões polegi.

Varustusest.
Koha võib püüda täiesti tavalise haugipüügivarustusega. Sobiv komplekt võiks koosneda 2,4–3,0 m pikkusest spinninguridvast, mis sobib 20-40 g lantide heitmiseks ja statsionaarrullist. Kaldalt püügiks kasutatav ritv võiks olla pikem (2,7-3,0 m), paadist püügi oma lühem (2,1-2,4 m). Rulliks sobivad suuremad statsionaarrullid, eelistatavalt sellised, mis on varustatud madala nööripooliga. Püügil võib kasutada nii jäika tamiili (kuni 0,28 - 0,3 mm) kui ka nööri (0,16-0,18 mm). Eelistatud oleks siiski nöör, kuna püük sellega on tunduvalt tundlikum, võimaldades paremini tunnetada landi liikumist jõepõhjal ja koha võttu. Nööri puuduseks on kõrge hind ja kulumine – üle ühe hooaja pole mul veel ühegi firma nöör vastu pidanud. Lantideks kasutatakse kõige sagedamini silikoonist valmistatud Mann’s Predator ja Relax tüüpi lante ning suuri sirpsabasid. Püüda võib ka Venemaal nii populaarsete “porolonkadega” kui ka vobleritega. Jigipeade raskuseks võiks olla 18-32 g, pea kuju ja värvus erilist rolli ei mängi. Ise kasutan põhiliselt tinast värvimata ümmargusi jigipäid. Konks peab olema väga terav, konksu pikkus oleneb kasutatava landi suurusest. Ise eelistan lühikese säärega peenikesest traadist valmistatud suhteliselt pehmeid konkse. Sellistel konksudel on see eelis, et võimaldab kinnijäänud lante rondi küljest lahti tõmmata ja nendega on koha äraminekuid harvem. Pea raskus tuleb ise valida vastavalt püügisügavusele, voolu kiirusele ja ka külgtuulele. Põhireegel on see, et pea raskus tuleks valida selline, et sellega oleks tunnetatav landi jõudmine jõe põhja ja landi liikumine põhja peal. Kui põhjatunnetust ei ole, siis on valitud liiga väike jigipea ning lootused, et koha lanti haarab, suhteliselt kesised. Püüki võiks tavaliselt alustada 20-22 g raskusega, mis on suhteline universaalne Emajõe kohta. Landikarbis võiks kaasas olla ka tuub kiiret kontaktliimi. Soovitav on silikoonlandid liimiga jigipea külge kinnitada, et need püügi käigus konksu otsast ära nihkuma ei hakkaks.

Kas kasutada püügil ka trossi või mitte? Kui püüda nööriga ja mõnes haugirohkes Emajõe piirkonnas nagu näiteks Reku või Palupõhja kandis, soovitan kasutada kindlasti trossi. Haugi hambad saavad nöörist ülikergelt jagu - tihti tunned vaid kerge nõksatust ja juba keridki tühja nööri poolile.

Püügitehnikast.
Jämedalt võib kohapüügil eristada kolme tehnikat.

  • Esimene, mida kasutatakse ka kõige enam, seisneb selles, et lant heidetakse niikaugele kui võimalik välja ja lastakse tal põhja vajuda. Landi põhjajõudmisest annab märku kerge nõksatus ridva tipus ja nööri lõtvumine. Nüüd hoides ritva umbes 45 kraadise nurga all, keritakse rulli poolile 2-3 keerdu nööri peale ja oodatakse uuesti, millal lant põhja langeb. Niimoodi korduvalt lanti üles kerides ja põhja kukutades kammitakse jõepõhja. Koha võtust annab tunnistus toks või järsk löök landi pihta. Mõnikord vajub koha kerimise ajal ise pehmelt otsa, eriti iseloomulik on see sügisel, kui koha võtu aktiivsus seoses külmadega hakkab langema. Igaljuhul tuleb koheselt ja järsult haakida. Kui momendi maha magad, oledki kalast ilma. Landi otsas olev koha ei tee selliseid sööste nagu haug, vaid tuleb ühtlaselt vastupanu osutades mööda põhja. Sööste võib suurem koha teha kalda lähedal ning tuleb olla hoolikas, et ta kalda alla või kuhugi rontidesse end kinni ei tõmba.
  • Teiseks võimaluseks koha püüda on selline püügiviis, kus lant heidetakse pikalt välja, lastakse tal põhja vajuda aga lanti ei kerita rulliga põhjast ülesse, vaid lohistatakse ritva aeglaselt küljele viies mööda põhja. Seejärel viiakse spinningu ots algasendisse tagasi, lõtvunud nöör keritaks poolile ja protsessi korratakse uuesti.
  • Kolmandat võimalust on võimalik kasutada ainult paadist püüdes ja seisneb selles, et allavoolu triivivast paadist koputatakse silikoonlandiga lihtsalt vastu põhja või ka lohistatakse lanti paadi järele.

Koha võib püüda nii kaldalt kui ka paadist. Kaldaltpüügi miinuseks on suur landikadu ning neid kohti kaldal, kus pääsed koha elutsemiskoha lähedale, on suhteliselt vähe. Eelistada tuleb siiski paadist püüki, kuna esiteks on võimalik paadiga läbi püüda suurem hulk potensiaalseid kohakohti, ja teiseks on paadiga püügil landikadu märkimisväärselt väiksem kui kaldapüügil.


Kuskohast püüda?
Koha on kõikjal Suur-Emajões ning püütakse teda edukalt Palupõhjast kuni Praagani. Ise käin põhiliselt püüdmas Tartus linnavahel ja Ahja ning Koosa jõgede suudmealadel. Head kohapüügikohad on samuti Tartust allapoole Ihaste ja Kabina kandis, Luunjas, Mäksal ning Kavastu all. Koha on sügava vee kala ning hoiab enamasti sügavatesse jõe põhjas olevatesse aukudesse, kust ta siis käib madalamas vees toitumas. Suvalisest kohast siiski koha loota pole, ta hoiab ikka kindlatesse, kõvema põhjaga ja varjetega kohtadesse. Seega kohapüügil tuleb tunda hästi jõepõhja, eriti sügavamate kohtade paiknemist, samuti kaldarantide paiknemist, kus koha end samuti meeleldi varjab. Algajale kohapüüdjale soovitaks minna ikka mõne kogenud kalamehega kaasa. Kogemused näitavad, et suve algul hoiab koha end tavaliselt sügavatesse aukudesse, hiljem on paremad võimalused teda tabada madalamatest kohtadest enne auke või siis kaldaaluste rantide alt. Sügisel koha sügavasse tavaliselt enam ei hoia, toitumas käib ta sügavike lähedal paiknevatel madalatel ja seal on võimalused teda tabada ka suuremad. Nii suvel kui ka sügisel tuleb koha toituma täitsa kalda lähedale, nii et soovitav on mitte kammida landiga ainult sügavaid auke ja randialuseid, vaid proovida igaljuhul ka kaldaäärseid kupulehtede ja pilliroo eest.

Mis värvi lante eelistada?
Ühest soovitust on väga raske anda, kuna landi valik sõltub suurest aastaajast, vee sogasusest, päikesest jne. Igal kalamehel on omad lemmikud, osa väidab, et landi värv ei oma mingit tähtsust, osa jälle on vastupidisel seisukohal. Oma kogemustest võin öelda, et suhteliselt universaalsed on kõik valged või heledad musta ning punase seljaga silikoonlandid.

päikeselise ilma landid
päikeselise ilma landid
Suvel olen püüdnud rohkem neoonvärvides lantidega, kuna vesi on sogasem. Hästi töötavad neoonrohelised ja -kollased punase seljaga landid, eriti need, millel on sätendavad helbed sees, samuti nn. “kiirabi” värvides puna-valged silikoonid. Hästi olen koha saanud ka suurte neoonrohelise kere ja oranzi või punase sabaga sirpsabadega.

pilvise ilma landid
pilvise ilma landid
Sügise algul olen püüdnud samuti esmalt neoonvärvides silikoonidega, aga mida selgemaks läheb vesi, seda loomulikumaid värve koha eelistab. Sügisel pilves ilmaga eelistan valgeid musta, sidrunkollaese, rohelise või punase seljaga lante, päikesega neoonkollaseid või -rohelisi lante punase seljaga või kolla-punaseid silikoone. Hästi saadakse sügisel koha ka puna-valgete või puna-kollaste sirpsabadega. Huvitav on see, et püügi hooaja lõpupoole eelistab koha väiksemaid silikoonlante.

Viimati uuendatud ( esmaspäev, 28 mai 2007 )
 
< Eelmine
Foorum