Esileht arrow Kalamehetarkus arrow Kalamehejutud arrow Ilus mälestus
 
 
Navigatsioon
Esileht
Kalamehetarkus
Väikelaevad
Galerii
Foorum
Jututuba
Sõnastik
Kaardid
Lingid
Tere Külaline.
Kasutajanimi:

Salasõna:

Jäta meelde

Unustasid salasõna?
Registreeru
Ilus mälestus Trüki E-mail
Kirjutas raivo   
kolmapäev, 09 jaanuar 2008

Paat kogus üha kiirust ja vaid möödavilksatavad rohututid andsid aimu tegelikust kiirusest. Siis käis raksatus. Nagu aegluubis nägin, kuidas maapind mu poole lendab. Et see on hoopis vastupidi, sellest sain ka peagi aru. Me olime maabunud. Kapten magas magusasti rooli kõrval ja tänu oma lamavale asendile see peatus ta und ei seganud. Oli üsna vaikne.

Need neli ribi tuletasid end veel mitu nädalat meelde. Ja sündmus paneb siiani muigama. "Ei saa te siit miskit",ütles Tõnu. "Alles eile olid linnamehed siin ja kolme peale vaid kaks pulka. Üks neist veel minu püütud". Viimane lause tähendas seda, et Tõnu ise väga kalamees polnud. No me ei jätnud jonni. Paadimootor käima ja läksime. Merel otsis ta üles koha, kus mingi lootus siiski olevat. Landid vihisesid ja mehed nohisesid. Ja jälle vihisesid landid.

Siis äkki oli Tiidul kala – nii paari kilone. Me püüdsime veel innukamalt. Kala hakkas ka teistel tulema. Ei olnud aega ei juttu puhuda ega suitsu põlema panna. Kordamööda tirisime ilusaid kahe-kolme kiloseid hauge paati ja vahele mõni koha. Ka koha oli siis suurem. Uskumatu! Tegime veel teisegi ja kolmanda triivi. Tundus, et kala ei lõpegi sellest kohast.

Aga merre vajuv päike tuletas kellaaega meelde ja pidasime paremaks pime aeg kindlal maal mööda saata. Kaldal lugesime kokku 15 haugi ja 7 koha. Tükk aega polnud sellist saaki saanud ja kui arvestada Tõnu eelnevat juttu, siis olime ülirahul. Rookisime ja fileerisime ning kohe pannile, sest pole paremat enda püütud värskest kalast. Perenaine keetis värsket kartulit kõrvale ja peenrast kurki. Külm poolik toodi lauale ja lasime hea maitsta. Mmm…

Lakas lõhnasid värsked heinad ja tuletasid lapsepõlve meelde. Lühike suveöö oli kui silmapilk ja hommikul oli tunne kui uuesti sündinul. Kiirelt maast lahti ja alla. Hommikulauas polnud meil pikalt aega sooja kooki ega auravat kohvi nautida-merele!

Võtsime suuna eilsesse kohta. Esimesed visked ja kala! Ja jälle kordus eelmise õhtu stsenaarium: kaks-kolm haugi ja üks koha. Tundus, et pidu ei lõpe iial. Tirisime kala-kala järel ja naeratused venisid aina suuremaks. Tiit kui sünnipäevalaps otsis kotipõhjast kallima napsi ja see tõstis niigi üleva meeleolu lausa taevasse. Lõpuks ta leidis, et las jääda sest päevast i l u s   m ä l e s t u s ja parem oleks püük lõpetada, kuigi kala võttis endiselt. Seda oli meil tõesti palju- ligi kolmkümmend haugi ja üle kümne koha. Otsustasime vähe ringi vaadata ja uue paadi võimeid proovida. Tõnu polnud kitsi ja 120 hobust tegid sellist sõitu, mida me uneski polnud näinud. Möödalendav sillerdav veepind ja näkku puhuv tuul tekitasid kehas mõnusa kergustunde. Meil oli palju kala ja sünnipäevalaps, kes muudkui pudelit ringi lasi.

Nautisime sõitu ja viskit, kui äkki mootor paar korda purtsatas ja siis seiskus lõplikult. Meie meeleolu see kuigivõrd ei rikkunud, kuni kapten teatas, et kütus on otsas. Olime ikka päris kaugel sadamast ja mobiile siis veel polnud, või ehk olid need suured kohvrid, aga paadis mitte. Ega ilmaasjata ei öelda, et purjus inimesele on meri põlvini. Tiit võttis vapralt kanistri ja astus paadist välja. Kütet tooma. Seal oli muidugi madal ka, aga sadamani oma paar kilomeetrit. Seda kaatrit aeruga nii kaugele ajada oli ju üsna lootusetu. Seega siis hakkas Tiit astuma. Ja et parem käia oleks, võttis ka kummikud jalast ära- suveaeg ikkagi ja siis ta läks. No meil mahajääjatel oli sellegipoolest lõbus. Lasime jooki ja viskasime nalja. Läks siis tund või pisut rohkem, ja Tõnu viskas korraks pikali. Selg olevat kange. Ma siis vaatasin, et kalad paadis laiali ja hakkasin neid kotti toppima. Neid oli ikka palju...

Ilm oli ilus ja peas sumises meeldivalt. Soe vesi paitas jalgu ja astuda polnud vigagi. Vaid kanister oli kui tülinaks kaasas – polnud tal kusagil õiget kohta. Käe otsas kippus vastu vett ulatuma ja segas liikumist. Tirisin pükstelt rihma ja sidusin nõu sellega endale sappa. Hoopis teine tera! Võtsin suuna sadama poole. Autos oli veel nõu kütusega ja sealt pidin siis juurde tooma. Vesi oli siin madal ja ulatus vaevalt üle põlve. Kallas lähenes jõudsalt ja mõtlesin ,et üks lõuatäis kuluks ära kui äkki miski torkas valusalt talla all. Kurat! Pidin peaaegu tasakaalu kaotama, kummardudes lähemalt asja uurima. Vanad kõrkjatüükad – neid oli näha eespool kuni rannani. "Oh pagan", mõtlesin, paadini tagasi on veel rohkem maad kui edasi. Proovisin ettevaatlikult leida vabamaid kohti, kuid see lahesopp oli lootusetult täis kasvanud. Ukerdasin hambad ristis mööda valusat põhja ja kirusin enda lollust. See oli hullem, kui siin kirjeldada oskan, kuid lõpuks siiski sain kaldale.

Istusin ja vaatasin oma jalataldu - nutt pidi peale tulema. Kas nendega veel kunagi käia on võimalik, see polnud üldse kindel. Nahk oli mitmest kohast katki ja lipendas õnnetult veritsevate haavade küljes. Tõmbasin seljast T-särgi ja hambaid abiks võttes rebisin ta pooleks. Käimad missugused.

Sadamas oli vaikne ja pärastlõunane õlu oli oma töö teinud - silm kippus vägisi kinni. Nagu läbi poolune kuulsin koputust. Mühatasin: "Sisse" ja uksel seisis üks omamoodi kuju. Jalas veest tilkuvad püksid ja saabaste asemel mingid kaltsud. Tundsin siiski ära mehe hommikusest seltskonnast - oli küll teine pisut vindine ja õnnetu.

Kui ta oli oma loo ära rääkinud, siis võtsime kütust ja panin paadile hääled sisse. Eemalt merelt oli Tõnu paat kenasti näha - mis ta küll sinna madalasse otsis sellest mina aru ei saanud. Kui paadini jõudsime, siis avanes üsna naljakas vaatepilt. Tõnu magas nii pikk kui lai paadi põhjas kalade vahel ja teine mees üritas neid tagajärjetult rebenenud kotti toppida. Nagu suure vaevaga ühe kotisuust sisse sai, nii teisest otsast ka teine välja volksas. Ta oli oma tegevusse nii süvenenud, et ei pannud meid algul tähelegi. No raputasin siis Tõnu üles ja aitasin bensu ära valada. Tõnu lubas veel, et lähevad koju ära...

Paat tangitud ja viisakused sadamakapteniga vahetatud, tahtis Tõnu meile veel näidata ühte ilusat kohta jõe peal. Kannapööre ja tuiskasime jõesuudme poole. Polnud seda jõge paadist veel näinudki ja üha uued hingematvad vaated avanesid meie silmadele. Tõnu oli siin juba aastaid sõitnud ja talle polnud see midagi uut. Ja ka ta silmad olid joodud viskist juba pisut väsinud. Aga paat kogus üha kiirust ja vaid möödavilksatavad rohututid andsid aimu tegelikust kiirusest.

Viimati uuendatud ( kolmapäev, 09 jaanuar 2008 )
 
Järgmine >
Foorum