Esileht arrow Kalamehetarkus arrow Kalamehejutud arrow Jutuvõistlus 2007: Kalamehe anatoomia
 
 
Navigatsioon
Esileht
Kalamehetarkus
Väikelaevad
Galerii
Foorum
Jututuba
Sõnastik
Kaardid
Lingid
Tere Külaline.
Kasutajanimi:

Salasõna:

Jäta meelde

Unustasid salasõna?
Registreeru
Jutuvõistlus 2007: Kalamehe anatoomia Trüki E-mail
Kirjutas Jüri Pukk   
esmaspäev, 10 detsember 2007

Mille poolest erineb siis harrastuskalastaja tavalisest kodanikust? Mis on see vägi, mis veab inimese varavalges välja oma pehmest ja soojast voodist ning suunab otseteed ebamugavate loodusjõudude meelevalda?

Kõigepealt pole see kindlasti saamahimu. Kuigi kalamehed räägivad ikka oma suurimatest püütud kaladest ja lausa müstilistest saakidest, pole see põhiline. "Kalamehejutt" käib lihtsalt asja juurde ja ning on omamoodi suhtlemise vorm. See käib asja juurde ja on rohkem huumori kui hooplemise valdkonnast. Selle mõistmiseks peab ise kalal käima ja olema. Kalastamine kui selline pole tegelikult mitte kõige odavam lõbu. Või kuidas võtta. Saaks ju ühe paadimootori või paadi ostmiseks kulutatud raha eest saaks mitu kilo parimat kalafileed. Sellele lisaks mitte just kõige odavamad konksud, õnged, nöörid-tamiilid, landid, jalatsid, vihmariided... Harrastuskalamees maksab oma hobile siiski igal juhul peale. Kunagi sai ühe tubli kalamehega filosofeeritud teemal kumb on siis kulukam kas golfi mängimine või harrastuslik kalapüük. Mõlemaid saab harrastada odavalt ja ka luksuslikumalt.

Minu jaoks on esmane siiski olemine looduses. Kui palju on tavakodanik oma silmaga näinud tõusvat päikest, põtra udus liikumas või on vahtinud näiteks rebasega tõtt? Kuulanud soo vaikust petliku tundega aja peatumiseni ja jälginud voolava vee kordumatuid mustreid? Külitanud lõkke kõrval ja söönud omapüütud kaladest keedetud leent? Niisiis, eelkõige on kalastamine siiski pääsemine igapäevast ja omamoodi meditatsioon looduses. Nii-öelda "aju restart".

Kahtlemata on suurt rahuldust pakkuv tegevus peale igat kalastamist oma varustuse sättimine-parandamine-täiustamine. Paljud valmistavad ise lante, tirke ja on ka selle ala tunnustatud tegijaid. Eraldi tasub välja tuua kunstputukate tegijad. See on juba rohkem kunsti kui käsitöö valdkonnast.

Kalastamine eeldab siiski teatud hingelise seisundi olemasolu ja teeb suhete loomise lihtsamaks. Kui muul ajal ei saa tavaliselt inimesega kuidagi jutule, siis kalastades läheb jutule saamine kuidagi lihtsalt. Mul on tänu kalastamisele päris palju häid tuttavaid, keda ma muidu poleks kuidagi tundma saanud. Sõpru ei saa kunagi liiga palju olla.

Üks asi veel. Kordumatu erutus, kui konksu otsa hakkab midagi suuremat. Olgu selleks siis suurem särg imepeene rakenduse otsas või pisikest ahvenalanti rabanud havi. Kala vastupanu ja veest kätte saamine on tõesti erutav ja seda erutust kalal otsimas käiaksegi. Kindlasti on see üks põhjus, mis toob jälle ja uuesti vee äärde või vee peale. Kalastamine siiski ka kala saamise protsess. Päris ilma siiski ei saa. Siis veel selle puhastamine ja rookimine ning lõpuks kulinaarne töötlemine. Kõik käib asja juurde. Nagu ka taskulambi abil ööusside taga ajamine ja vihmaga märjaks saanud telgi-magamiskoti kuivatamine.

Eks kalagi saab püüda mitmel moel. Jätaks kõrvale kutselised kalurid ja röövlid (on väljas saama peal harilikult ebaseaduslike vahenditega ja keeluaegadel), kes on vee ääres siiski enamasti saamahimu toel. Tahaks veidi kirjeldada harrastuskalamehi. On ju kalavetele jõudnud paljud erinevad inimesed, keda siiski võib proovida rühmitada nende püüdmisviisi järgi.

#On paadunud õngemehi, kes armastavad üle kõige istuda ritv peos kuskil põõsaste vahel jälgides üksisilmi vee peal hulpivat õngekorki. Istuvad vaikselt kaitsevärvi riietes ja neile ootamatult otsa komistades võib päris ära ehmatada. Neid võiks iseloomustada kui kannatlikke ootajaid.

#Spinningumehed. Kõik otsivad võlulanti, mis igast veest kala välja tooks ja töötaks iga ilmaga igal pool. Seni pole mulle räägitud sellise leidmisest. Kui keegi ongi sellise leidnud, siis on ta sellest vait ja ei iitsatagi. Enamasti on kalameestel mingid oma salanipid, mida isegi joovastate jookide mõjul ei avalikustata. Ja jumal tänatud - jääb mõni kala ka vette elama. Üldiselt spinningumehed usse ei kaeva ja nende sööt hapuks ei lähe. Veidi roostetab ja jääb pahatihti kuskile kinni. Samas on see eelis, et kui tuleb tuju, saab kohe minna, muretsemata selle üle, mis konksu otsa panna. Loomult on see seltskond rändava loomuga ja naudib võsas ragistamist. Ka paadist landi pildumine annab kehale kogu aeg tegevust.

#Tonkatajad. Sarnanevad mõnes mõttes õngemeestega, kuid on loomu poolest pisut laisemad. Istuvad lõkke kõrval ja ootavad kuni kala kellukest helistab. Siis tuleb kiiret jalgade müdinat ja tunnistagem - enamasti siiski pettunud vandumist. Olemuselt on need vist kõige vahetumad looduse nautijad. Pole tarvis pingsalt korki jälgida ja on aega ümbruskonda vaadelda või semudega juttu puhuda.

#Lendõngemehed. Viimaseid on siiski harva näha, sest lendõnge varustus on võrreldes eelpoolmainitud püüdjate varustusega mõnevõrra kallim. Kuigi püüki ennast on kõrvalt ehk kõige vaatemängulisem jälgida. Söötade valmistamine on aga päris kunstkäsitöö, mis nõuab pühendumist ja pikka harjutamist. Nimelt tehakse enamasti ise konksule selga rüü, mille abil konks hakkab meenutama putukat. Sedasama putukat siis pakutaksegi kalale. Tegelikult on asi keerulisem ja saladusi sellel püügil kindlasti käsiraamatu jagu.

#Isevärki rahvas on talvised kalakütid. Talve suur eelis on minna mööda jääd täpselt sinna kuhu vaist juhatab. Puuduseks on aga külm ilm, mis teeb sõrmed kangeks ja ootamatud jääolud, mis võivad halvimal juhul lõppeda talisuplusega riietes. Õnneks on võimalik osta endale talviseks püügiks riided, mis kaitsevad tuule ja saju eest ning ühtlasi on ka ujuvad ehk siis päästevahendi eest. Samas pakub talvine tõusev päike kordumatut vaatemängu - eriti suurel veel. (Võrtsjärv, Peipsi, meri) Huvitav on ka talvine kala võtmine ja kala meelitamine landi otsa. Siiski on neid, kes talviti kalal ei käigi. Ka neid, kes ei suuda jää tulekut ära oodata. Enamasti siiski on tõelisel harrastajal olemas nii talvine kui ka suvine "relvastus".

Aga kindel on see, et polegi vahet, missugusesse kalameeste rühma keegi kuulub, ei saa ühelgi juhul mainimata jätta seltskonnaga koos olemist, kalamehejutu puhumist, oma varustuse innukat täiendamist ja kes teab, ehk veel midagi tabamatut.

Viimati uuendatud ( reede, 04 jaanuar 2008 )
 
< Eelmine   Järgmine >
Foorum