Esileht arrow Kalamehetarkus arrow Kalamehejutud arrow Jutuvõistlus 2007: Must auk
 
 
Navigatsioon
Esileht
Kalamehetarkus
Väikelaevad
Galerii
Foorum
Jututuba
Sõnastik
Kaardid
Lingid
Tere Külaline.
Kasutajanimi:

Salasõna:

Jäta meelde

Unustasid salasõna?
Registreeru
Jutuvõistlus 2007: Must auk Trüki E-mail
Kirjutas raivo   
esmaspäev, 10 detsember 2007
         Hääletult kukub poolküpseid päevi aegade ääretust puust

Ega sellest kuninglikust ja uhkest kujust miskit enam eriti järel polnudki.Võtsin ta ettevaatlikult kätte ja puhusin tolmu pealt. Läbi räämas akna hämarasse tuppa tungivas valgusjoas keerles mustmiljon mateeria osakest. Mullast oled sa võetud...

Eks see ole temagi saatus. Rotid olid oma osa juba viinud. Nad olid harjunud võtma. Värdjalik auk mustendas selles kunagi nii võimsas peas. Kogu oli kuidagi ebaloomulikult väike ja krimpsu tõmbunud. Nagu poleks see enam tema. Aga ometi oli. Aeg oli oma töö teinud.

Ennuga saime tuttavaks kuidagi märkamatult. Täpsemalt pole sellele nagu mõelnudki aga nii see oli. Lihtsalt korraga tundsin, et temaga juttu puhudes aeg nagu lendab käest. Ta oli minust küll mõni aasta vanem, aga see ei seganud. Paljudest asjadest saime ühtmoodi aru ja mõnest polnud juttu vaja tehagi.

See oli kusagil üheksakümnendate keskpaiku. Tal oli pisike toidupood. Kena kollase puitvoodriga maja asus merest pisut eemal tolmuse külavahetee ääres. Aga meri ja tema hõng olid siinsamas.

Üsna üksildane koht südatalvel. Aga oma kindel klientuur tal oli, sest ega läheduses teist kauplust polnud. Ja suviti sai janustele koormate kaupa head-paremat müüdud. Enn elas ise küll linnas, aga kuna elu nõudis oma, siis ega ta suviti koju ei jõudnudki. Eks pere pidi sellega leppima kui isa raha kokku ajas. Ega see kerge polnud. Üksinda.

Aga kõrval kohises meri ja kalurid tõid poodi värsket müüki. Seal oli lesta ja ahvenat. Sügisepoole ka priskeid meriforelle ning vahel mõni lõhe. Kala eest saadud kroonid vahetati poes kangema kraami vastu. Peremees tegi teinekord väljagi, istuti ka peale poe sulgemist ning aeti maast ja ilmast juttu. Oli hea mees.

Enn ise kalamees polnud aga tekkis temalgi kihk asi järgi proovida. Merest võetud värske kala on ikka midagi muud, mari pealekauba. Järgmiseks aastaks võttis load ja ostis võrgud. Juba tuttavaks saanud külamehed juhatasid õigemaid kohti ja laenasid paati kui vaja. Eks algul natuke pusimist oli aga kui paar korda koos oskajaga võrgu sisse lased, siis saab asjast aimu küll.

Tol päeval oli tegelikult päris kõva tuul ja ta pidi juba loobuma mõttest merele minna. Aga kohe algab keeluaeg ja selleks aastaks on punasega läbi. Kui viimane tüütu ostja oli lahkunud, keeras ta otsustavalt poeukse lukku ja pani vanale Transitile hääled sisse. Paks sinine suitsupahvakas tuletas meelde, et kevadeks on uut pakikat vaja. Kümme minutit sõitu ja juba oligi teerist. Sadakond meetrit veel ning ta jättis bussi seisma. Edasi tuli võrgukasti käe otsas tassida, sellest liivast juba läbi ei trügi.

Pisut palju ikka, mõtles ta, vaadates kuidas kajakad tuulega võitlesid. See ilm ja see tuul oli nende jaoks. Sinna kari peale lööb laine nii ilusti ja toob mõnegi kalapoja, kes siis suure kisa saatel nokka haaratakse. See ongi hea koht.

Tuul keerutas ninna adru imalat ja samas kuidagi uimastavat lõhna. Ta oli selle paari aastaga, mil ta siin poodi pidas, merd hoopis teisiti nägema hakanud. Tema ilu ja julmust. Siinsamas kividel luitub kunagi nii kena purjeka vrakk, mis viis merepõhja kolm noort inimest...

Ta viskas võrgud paati ja lohistas selle veeni. Lained haarasid innukalt mänguasja järele ja oli tükk tegu, et paat kaldast lahti saada. Pisut mõnusat pingutust aerudega ja oligi aeg võrk sisse lasta. Kaugele sellise ilmaga ei lähe ja milleks, kui kena kari siinsamas.

Raskus külge ja sisse. Ta laseb kohe siitsamast madalast minema. Mida sa tuulega ikka võitled - tema jääb peale. Algus läheb ilusti ja võrk jookseb hooga pihu vahelt vette. Ongi juba ots.

Lipp läheb järgi ja jääb kui valvas tunnimees üle vee vaatama. Ta laseb tuulel end kanda.

Paar suunavat aerutõmmet ja paadi nina sahisebki liivale.Mees haarab nöörist ja veab paadi kaldasse.Kiikab veelkord üle õla kari poole. Murdlainetest vehib lipp appi.

         Keegi käib tumedal taeval
                  ja keerab me hulljulged lootused lukku

Uus hommik tuleb vaikides. Peas tuikab valusalt. Nagu oleks sepikojas kibe tööpäev -mõtleb ta mõrult. Ta püüab meenutada, aga on vaid tühjus. Vaevaliselt ajab ta end istukile ja tunneb, kuidas sees keerab. Pingutusega surub ta iivelduse alla ja läheb külmkapi juurde. Niipalju mõistust ikka oli, et põhi alles jätta. Ta kummutab ühe sõõmuga kogu pudeli sisu endale kurku ja vajub toolile. Oli seda nüüd vaja.

Olemine läheb nagu pisut paremaks. Ta lükkab ukse lahti ja astub õue. Paneb suitsu ette ja tõmbab mõnuga sügava mahvi.

Võrgud on vees - meenub äkki. Ta teeb suitsu lõpuni ja keerab poeukse lahti. Haarab kaasa mõned õlled ja istub Transitisse. Siin kolkas pole midagi karta. Püüdlikult roolib ta masina teele ja sõidab mere äärde.

Tuul on vaibunud ja vaid ühtlane loks käib vastu kive. Ta avab õlle ja laseb sellel mõnuga kõrbevasse sisemusse voolata. Siis lükkab paadi vette ja sõuab lipu suunas. Nii, ongi ots käes.

Ta hakkab võrku sisse lappama. Eemalt veest helgib midagi ja tulebki paati siig. Ta tirib edasi ja jälle paistab kala hele külg. Nüüd on paarikilone meriforell end korralikult sisse mässinud ja harutamisega läheb pisut aega. Juba hakkab võrgu lõpp lähenema kui veel paistab vees midagi. Ta tirib ettevaatlikult ja tõepoolest kerkib põhjast midagi valget ülespoole. Lest vist - mõtleb ta. Saanud kala peaaegu pinnale, saab ta aru ,et see polegi lest! Vaid avali kala suu! Nagu karje.

Ta ei usu oma silmi. Nii suurt kala pole ta kogu oma elu jooksul näinud. Ei kalurite käes ega ka "Kirovi" külmkambris, kuhu ta kord sattunud oli. See kala oli nagu teisest reaalsusest.

Ta sunnib end rahulikuks ja püüab mõelda. Paadis pole ei kahva ega midagi, millega sellist kala veest välja hiivata. Uuesti vaatab ta kala ja laseb siis võrgu vaikselt vette tagasi. Kala ei tee ühtki liigutust. Pean kusagilt kongitsa saama, vasardab peas mõte. Sellist kahva pole siin kellelgi, kuhu see hiiglane sisse mahuks. Ta hakkab kiirustades randa sõudma, lootes et kala võrgus püsib.

"Heino pole veel merelt tagasi", ütleb perenaine. No kust kurat ma selle konksu saan! Oleks ta ikka võrgus alles! Kiiresti teise randa. Näe, paat tulebki. Koos minnakse Viktori poole.

Temal on hea konks olemas. Hetkega on kogu küla nagu mesilastaru ja randa ruttab rahvast igalt poolt. Tuuakse veel teinegi paat ja mehed sõuavad võrgu juurde. Kas on alles-vasardab mõte peas. Ettevaatlikult sikutab ta võrgu otsast ja aeglaselt kerkib midagi põhjast üles. Alles-hõiskab süda! Saanud kala pinda, näeb ta hirmuga ,et hiigelsuur isalõhe on võrgus kinni ainult lõuakonksu otsast. Tal pruugiks end vaid pisut liigutada ja ta on vaba! Aegluubis tõmbab ta kala lähemale aga see oleks nagu surnud. Võimas keha libiseb paadi poole ja juba ongi Heino ühe osava liigutusega talle kongitsa taha saanud. Käes!

Kala võtab väikeses paadis enda alla kogu vaba ruumi. Heino istub talle kindluse mõttes veel kaksiratsi otsa, kuigi kala ei anna endiselt ühtki elumärki. Sõuame randa. Koguneb hulk rahvast ja räägitakse läbisegi. Ka vanemad mehed pole sellist kala oma ihusilmaga näinud. Kala lebab hõredas kaldarohus ja vaid vaevumärgatav lõpuste liikumine annab põhjust arvata, et ta on elus. Heino võtab noa ja tõmbab kiire liigutusega kõri läbi. Põgus tõmblus läbib seda võimast kogu ja punane veri jookseb liivale…

Tehakse pilti ja seletatakse kõva häälega. Keegi on juba pudeli välja otsinud ja seegi lastakse ringi. Tunne on kui unes. Miski ei ole enam tõeline. Lõpuks tõstetakse kala kahe mehega autosse ja sõidetakse kaaluma. Ta oli tõesti võimas- 21,5 kilo. Pilt pannakse lehtegi.

Enn teeb kalast topise. Aastakese kaunistab see trofee poeseina. Ja aastakese veel peab Enn poodi. Siis söövad rotid kala pähe augu ja väsib ka Enn. Ta oli juba ammu väsinud. Juba enne, kui selle kala kinni püüdis. Auk temas oli veel suurem kui topises. Must auk. Tundus, nagu oleks ta surnud, omas võrgus ja karidel.

Aga siis ma seda veel ei teadnud.

         Sõuame ja sõuame.
                   Südilt ja sünguseta.
                             Ainult vesi on vaikiv ja valvel.
                                       Ainult taevas on tõsine ja tumm.
                                                 / A.Alliksaar/

Viimati uuendatud ( reede, 04 jaanuar 2008 )
 
< Eelmine   Järgmine >
Foorum