Esileht arrow Kalamehetarkus arrow Elektroonika arrow Kuidas valida mereelektroonikat: kajalood
 
 
Navigatsioon
Esileht
Kalamehetarkus
Väikelaevad
Galerii
Foorum
Jututuba
Sõnastik
Kaardid
Lingid
Tere Külaline.
Kasutajanimi:

Salasõna:

Jäta meelde

Unustasid salasõna?
Registreeru
Kuidas valida mereelektroonikat: kajalood Trüki E-mail
pühapäev, 28 oktoober 2007
Autor: Olle Uussaar
Artikkel on ilmunud ajakirjas Navigaator

Loodi kasutatakse sügavuse mõõtmiseks juba väga ammusest ajast; kui ammusest, ei tea täpselt vist keegi. Väljend "lood" on tulnud hollandi keelest ja tähendab "tina". Algselt oli tegu mõnekilose ilmselt siis tinast raskusega nööri otsas, millel olid iga meetri või jala tagant sõlmed sees. Tänapäeval on elektroonika tunginud kõikjale meie ellu ning sellist loodi ei kasutata enam ammu. Viimase kümne aastaga on toimunud tohutu areng, võimalused üha laienenud, koostöö aparaatide vahel muutunud enesestmõistetavaks ja seadmete töökindlus kasvanud.

Navigatsiooniseadmetele lisaks on laevnikel kasutada aparaat, millega saab mõõta sügavusi - kajalood. Tegu on seadmega, mis saadab paadi alla paigutatud kiirguri (anduri) kaudu impulsse (helilaineid) ning arvestab, kui kaua kulub aega signaali jõudmiseks veekogu põhjani ja sealt tagasi kiirgurini peegeldumiseks. Kuna heli kiirus vees on konstantne, on tagasitulnud kaja põhjal võimalik arvutada objektide kaugust. Mida lühem on signaali tagasijõudmiseks kulunud aeg, seda madalam on veekogu. Seejärel kujundatakse signaal ekraanil inimesele arusaadavaks pildiks. Helilaineid saadetakse välja mitu kordi sekundis.

Kaloss või kala?

Kui impulsse on rohkem kui üks, on võimalik avastada ka kõike ülejäänut, mis jääb veekogu pinna ja põhja vahele. Sellest tulenevalt on kajalood suuteline näitama ka kala. Küll aga ei suuda seade garanteerida, et ka tegelikult kalaga tegu on, kuna vähemalt laiatarbeseadmed loevad kõik enam-vähem samalaadse ainetihedusega ujuvad objektid kaladeks ning kuvatakse ekraanile kala sümbolina. Professionaalsematel seadmetel puudub selline sümbol, kuna vilunud kalamees suudab ise ekraanilt välja lugeda, kas tegu on kalaga või mitte. Selleks tuleks muidugi seadet kasutada päevast päeva ja nii mitmeid aastaid järjest.

Katsun kajaloodid siinkohal subjektiivselt kolme rühma liigitada: sügavusmõõtjad, hobikajaloodid ehk kalaleidjad (otsetõlge inglise keelest kalaleidja - fish finder) ja professionaalsed kajaloodid (ingliskeelne vaste echosounder).

Sügavusmõõtjad

Esimesse kategooriasse kuuluvad kõige lihtsakoelisemad seadmed, mis mõõdavad ainult sügavust ning kuvavad seda numbrilise väärtusena tabloole. See versioon leiab enim kasutust purjetamisel. Purjejahtidel kasutatakse statsionaarset andurit, mis on enamasti paigaldatud läbi korpuse ning on sisuliselt samal tasapinnal kere põhjaga või ulatudes sellest mõne millimeetri jagu välja. Purjetamise juures ei ole sugugi esmatähtis, kas teie aluse läheduses leidub kala või mitte.

Teine valdkond, kus kasutatakse numbrilist väärtust kuvavat kajaloodi, on igat laadi väiksemad uurimisrühmad. Nende puhul on tegu lausa taskulambi-laadse seadmega, mille ühes otsas on kiirgur, keskel toiteallikas ning teises otsas tabloo, millel kuvatakse konkreetses paiga sügavus. Mõlemal puhul pole anduri nurga laiusel (millel purjetamise puhul siiski teatav tähtsus on, kuna laiem nurk võimaldab madalas vees pikka aega kreenis sõites täpsemalt sügavust hinnata) ega signaali töötlemisel erineva infosaamiseks erilist tähtsust.

Hobikajaloodid ehk kalaleidjad

Teise rühma võiks liigitada hobikasutuseks mõeldud kajaloodid. See on kõige laialdasemalt kasutatav seadmeliik. Tegu on seadmega, mis mõõdab sügavust ja mille ekraanile kuvatakse numbrilise väärtusena sügavus, joonistatakse graafiliselt erinevate sügavusväärtuste järgi põhjareljeef, ning lisaks kuvatakse veepinna ja põhjareljeefi vahele ka kalad. Seda on suutelised tegema pea kõik hobikasutuseks mõeldud kajaloodid. Ühtlasi on selline kajalood tihti ka kõige odavam. Isegi odavam kui lihtsalt numbrilist väärtust kuvav kajalood. Selliseid loode valmistatakse nii statsionaarselt paigaldatavatena kui ka patareitoitel töötavatena kompaktseadmetena.

On olemas ka hübriidseadmed, millel on statsionaarsetele kajaloodidele kohandatud patareikarbid ja kiirkinnitused andurile. Kui rääkida nende omavahelisest erinevusest, siis kompaktseade oleks kindlasti mugav kirglikule kalamehele, kes käib palju väikestel veekogudel ning kasutab seadet siis, kui alus ei liigu. Kajalood on suuteline töötama ainult juhul, kui puutub veepinnaga kokku täies ulatuses, kuid on väga ebamugav hoida sõidu ajal kompaktloodi üle parda vees ja jälgida sellel kuvatavat infot. Hübriidseadme andur kinnitatakse kiirkinnitusega paadi korpusele ning ekraan asub teie ees. Seadet saab kasutada ka sõidu ajal, kuid enamasti väiksemate kiiruste juures. Kiirkinnitused ei hoia tavaliselt korpusest piisavalt kõvasti kinni ning kipuvad kiiremal sõidul lahti tulema.

Mõlema eelpool toodud seadme eelis on see, et neid saab sadamasse jäetud kaatrilt hõlpsalt kaasa võtta, ka saab neid kasutada näiteks sõbra kummipaadis. Lisaks on neid hea kasutada ka talvel jääaugust kala otsimiseks või sügavuse mõõtmiseks. Vast kõige vahvam on talvise kasutamise juures see, et kui jääkihtide ja veepinna vahel pole õhku, saab jää alt kalu otsida ka ilma auku puurimata.

Statsionaarsed seadmed kinnitatakse enamasti korralikult veesõiduki korpuse külge. Levinud on kaks kinnitusviisi: suurematel alustel läbi korpuse ja väiksematel väikese kinnituskomplekti abil ahtripeeglile. Lisaks on ka kolmas, kuid vähem levinud paigaldusviis. Nimelt suudab kiirgur töötada ka läbi plastiku, kuid plastik peab olema täiesti monoliitne ega tohi sisaldada õhumulle. Juhul, kui leitakse korpuses selline koht, võib anduri lihtsalt paadi põhja epoksiidi sisse valada.

Lisavõimalused

Kuna statsionaarsed seadmed ja ka nende andurid võivad olla suuremad, pakuvad ka statsionaarsed kajaloodid väga palju erinevaid lisavõimalusi. Esimene ja lihtsaim võimalus on veetemperatuuri mõõtmine. Perega paadikasutajale väga mugav võimalus teada saada, kas võiks ujuma minna või mitte. Teine lisavõimalus, mida sellised seadmed pakuvad, on kiiruse ja logi funktsioon. Selleks on andurile paigaldatud rattake, mis pöörlemisel loeb nii kiirust kui ka läbitud tee pikkust. Kindlasti ei ole see kiiruse mõõtmiseks täpne viis, kuid üsna hea tulemuse ta siiski annab. Täpsuse kohapealt lihtne näide: jõe ääres paigal seistes liigute logiratta järgi jõe voolu kiirusega.

Edasi lisanduvad erinevad tarkvaralised võimalused, mis suudavad näidata lisaakendes erinevaid väärtusi ning joonistada kõikvõimalikke graafikuid, lugeda mootori töötunde ja jälgida akude pingeid, suhelda teiste elektroonsete seadmetega ja nendega andmeid vahetada. Vast üks huvitavaim tarkvaraline võimalus on kahemõõtmeline projektsioon, mis annab justkui kolmemõõtmelise pildi. Visuaalselt on seda huvitav jälgida, kui siiski tuleb arvestada, et tegu on projektsiooniga. Et põhjareljeefist tõetruud kolmemõõtmelist pilti saada, oleks vaja mitut andurit, mis suunaksid kiiri erinevatesse sektoritesse. Küll on hobikasutuseks olemas ka sellised seadmed, kus ühe anduri korpusesse on paigutatud mitu erinevat andurit. Tulemus on päris huvitav ja annab põhjareljeefist üsna tõetruu pildi.

Enamasti on hobikasutuses olevatel kajaloodidel kasutusel siiski vaid üks andur, mis tiba kallimatel versioonidel suudab vaatenurka vahetada. Tegelikkuses muudetakse võnkesagedust (valdavalt 50 kHz / 200 kHz) ning saadakse suuremalt alalt kõrgema võnkesagedusega informatsiooni ammutada. Kuna aga madalamad sagedused levivad kaugemale, saab kõrgemat sagedust kasutada vaid madalas vees. Enamlevinud hobikajaloodid suudavad näidata kuni 200 m sügavusele. Muidugi on ka erandeid, kuid iseasi, kas nendega ka meie Läänemeres midagi teha on. Teisalt: kuna kiir on ovaalne, mitte ümar, näeme merepõhja "kammi" ühe otsa pealt ja kui kammi laius 180-meertise sügavuse ja anduri 18-kraadise juures on ca 56 meetrit, võib sügavus selle laiuse peale juba üsna palju muutuda. Kui anduri nurk oleks 90 kraadi, poleks saadava infoga enam midagi peale hakata, kuna "kammi" üks ots võiks ju juba lausa kaldal olla. Küll aga on madalas vees laiem nurk kala otsimiseks suisa vajalik.

Ettevaatavad kajaloodid

Tavalised kajaloodid näitavad otse veesõiduki alla, mitte ette, ehkki just seda vast kõige enam oodatakse. Kuid ka selliseid loode on olemas. Tegu mitme anduriga seadmega, mis meenutab kolmemõõtmelist pilti joonistavat kajaloodi. Samas on nende puuduseks asjaolu, et kogu komplekt töötab samal sagedusel peal, ehk kui seda kasutatakse madalas vees, suudab lood ka ainult lühikest maad ette näha, sügavas vees aga kaugemale. Eesti vetes oleks vaja 2-3 meetri sügavusel ettevaatavat kajaloodi. Parimad seadmed näitavad kirjade järgi kuni 10-kordse sügavuse jagu ette, kuid tegelikkuses jääb ettenäit siiski kuuekordse sügavuse kanti. Vaiksel sõidul on sellest isegi kasu, kuid kiirel kindlasti mitte. Kui ettenähtav maa on kolmemeetrises sügavuses 18 meetrit ja kaatri pikkus viis meetrit, siis pahatihti ei jõua signaal veel ekraanilt ajudessegi, kui juba pauk käib.

Teiseks: kuna ette näidatakse kahemõõtmelist pilti, võib ekraanil ees olev kivi tegelikult olla kaks-kolm meetrit paadist vasakul või paremal. Meie vetes oleks õigem kasutada inimsilmapaari vööris või merekaardiga varustatud GPS-seadet. Jääb vaid loota, et tehnika areneb nii kaugele, et meiegi saaksime lähitulevikus oma koduvetes ettevaatavatest kajaloodidest rõõmu tunda. Seni aga sobivad need rohkem meie põhjanaabrite vetesse, kus on suuremad sügavused ja veealused graniitseinad püstloodis üles tõusevad.

Professionaalsed kajaloodid

Kolmanda rühma moodustavad professionaalsed kajaloodid, mille põhiline eesmärk on peegeldusest saadavat infot võimalikult täpselt töödelda. Lihtsamaid nendest kasutavad ka elukutselised kalurid, aga nendegi seadmed ei näita erinevalt hobikasutajaile mõeldud kajaloodidest mitte kala sümbolit, vaid vastava väljaõppe saanud inimene loeb veepinna ja põhja vahele jäävast punktidekogumist üsna hõlpsalt välja, kas tegu on räimeparve või hõljuvate taimedega. Väheke teist laadi seadmete abil on aga võimalik väga täpselt tuvastada pinnase struktuure ja ka näiteks vee temperatuuride erinevusi erinevates kihtides. Lisaks suudavad sellised seadmed töötada koos mitut signaali saatvate anduritega ja neid kasutatakse merepõhja kaardistamiseks. Nende puhul pole probleemiks ka kilomeetritesse ulatuvad sügavused. Kel profiseadmete vastu suurem huvi, võiks uurida erialast kirjandust.

Viimati uuendatud ( pühapäev, 28 oktoober 2007 )
 
Järgmine >
Foorum