Esileht arrow Kalamehetarkus arrow Väikelaevad arrow Kuidas valida paati?
 
 
Navigatsioon
Esileht
Kalamehetarkus
Väikelaevad
Galerii
Foorum
Jututuba
Sõnastik
Kaardid
Lingid
Tere Külaline.
Kasutajanimi:

Salasõna:

Jäta meelde

Unustasid salasõna?
Registreeru
Kuidas valida paati? Trüki E-mail
esmaspäev, 22 oktoober 2007
Autor: Olle Uussaar
Artikkel on ilmunud ajakirjas Navigaator

Veesõit muutub Eestis järjest populaarsemaks. Paljudele, kes valivad oma esimest paati, kuluvad kindlasti marjaks ära nõuanded, mida peaks otsuse tegemisel silmas pidama.

Sissejuhatus

Küsimusele kuidas valida paati on keeruline ühest vastust anda. Kuid kindlasti peaks alustama sellest, et mõeldakse selgeks, milleks paati kasutama hakatakse: väljasõitudeks perega, tööülesannete täitmiseks või hoopis kalastamiseks. Muidugi on võimalik leida paat, millega saab nii perega sõita, kala püüda kui ka tööd teha, kuid siinkohal peab arvestama, et kompromissid sünnivad alati millegi arvelt.

Seejärel tuleks paika panna eelarve. Seda lihtsalt seetõttu, et ka näiteks 30 000 krooni eest võib endale väikese vahva komplekti soetada, samas kui mõni põlgab ära miljonikroonise kaatri. Üks levinumaid väärarusaamu ongi, et paadindus on üksikute rikaste hobi. Nii see siiski ei ole, sobiva aluse leiab igale maitsele ja rahakotile. Mida rohkem te enne kauplusesse tulekut ettevalmistusi teete, seda paremini saab teenindaja teid aidata. Kuna paadindus on Eestis üsna uus , Tihti astub poodi klient, kes ütleb: "Tahaks paati osta. Millist? Ei tea... absoluutselt ei tea!"

Paadiostu võiks võrrelda auto ostmisega. Suurem osa inimesi teab täpselt, millist autot nad tahavad: tihti ollakse isegi ühele margile truud ja teiste firmade poole ei vaadatagi. Aga kujutage nüüd ette, et te ei tea, millist autot tahate. Astute salongi ja ütlete, et sooviks üht mootoriga neljarattalist. Võib-olla on müügimees heas hoos ja suudaks teile suvilas aiamaal käimiseks Kamaz kalluri müüa. Ja mis seal salata: suvilasse sõita ja poes käia saaks ju sellegagi; iseasi aga, kas see on kõige mugavam sõiduvahend. Nüüd aga paatide juurde tagasi. Oma esimese paadi ostjad on enamasti huvitatud puhkuse- ja perepaadist. Seetõttu räägimegi esmalt sellest, mis tüüpi paadid sellisteks sõitudeks sobivad ja millega ühe või teise puhul peaks arvestama.

Sõudepaadid

Kõige lihtsamad ja odavamad perepaadiks sobilikud alused on sõudepaadid, mille hinnad algavad umbes 10 000 kroonist. Enamasti tehakse sõudepaate klaasplastist ja soovi korral saab neile paigaldada väikese mootori. Tavalisse plastpaati mahub 4-5 inimest ja selle liikumiskiirus on umbes 10 km/h.

Plastpaati kasutatakse valdavalt juhul, kui suvekodu asub jõe kaldal või mererannal, kus vesi ei ole väga sügav. Selline kerge (ca 100 kg), umbes nelja meetri pikkune paat ei vaja sadamat, selle võib siduda suvalise puuoksa külge või lihtsalt kaldale tõmmata. Samas on sellise paadi transportimiseks vaja haagist ja hoidmiseks üsna palju ruumi. Siinkohal oleks paslik meenutada, et paati tuleks hoida võimalikult turvalises kohas. Sõudepaadi suureks plussiks on asjaolu, et kui eelarve on piiratud, võib kõigepealt osta paadi, sellega aastakese ringi aerutada ja alles järgmisel aastal mootori soetada. Sõudepaadile piisab üldjuhul mootorist võimsusega 2-6 hobujõudu; selliste jõuallikate hind on 10 000 kuni 30 000 krooni.

Nende mootorite kasuks räägib ka väike kütusekulu, näiteks kahehobujõuline mootor kulutab tunnis liitri jagu kütust - umbes 14 krooni eest saate sõita 7-8 kilomeetrit. Eraldi käsitlust vääriksid puupaadid, mida loetakse tänapäeval väga eksklusiivseteks. Puust paat nõuab palju hoolt, seda peab tõrvama, takutama, niisutama, kuivatama...

Kummipaadid

Korteri-inimesele plastikust ega puust paat hästi ei sobi, sest tuppa paat ei mahu ja seda ületalve tasulises parklas hoida läheks kulukaks. Neil, kel ruumiga kitsas, tasuks vaadata hoopis kummipaatide poole.

Iga vähegi endast lugupidav paaditootja kasutab kummipaatide tegemiseks materjali, mis on tavalisest kummist väga kaugel. Suurem osa täispuhutavatest paatidest valmistatakse tänapäeval mitmesugustest PVC-segudest. Sellest, et samanimelisest materjalist valmistatakse ka näiteks rannamänguasju, ei maksa end heidutada lasta. Paadimaterjal on midagi hoopis muud ja seepärast nimetatakse seda sageli tootja antud nimega, olgu selleks siis Strongantex, DesiteX või mis iganes. Tegu on kvaliteetsete materjalidega, millele üldjuhul antakse viieaastane ilmastikugarantii.

Materjal on see, mis määrab toote hinna. Et mitte sattuda viletsast materjalist paadi otsa, ei tasuks vaadata odavamat kui kümne tuhande kroonist paati, olgu ta siis Korea või Taiwani toode. Kui ka sellise paadi ostuks raha napib, sobivad alternatiiviks Venemaal toodetud kummiga armeeritud riidest paadid. Kindlasti on selline paat arukam valik kui mõni kolme tuhande kroonine rannamänguasi, mida reklaamis taevani kiidetakse. Enne ostu tasuks kindlaks teha, kas tootel on küljes HIN-kood, valmistaja plaat ja CE märk - ilma nendeta Eestis paati ei registreerita.

Kummipaati ostes tasub ka meeles pidada, et nimekamad tootjad pakuvad lisaks materjali viieaastasele garantiile sama pikka pontoonide õhukindluse garantiid. Sel juhul ei ole tegu mitte kokku liimitud, vaid niiöelda keevitatud paatidega. Liimil on halb omadus temperatuuri tõustes pehmemaks ja külmaga jälle tahkemaks ning rabedamaks muutuda. Et erinevad materjalid ja liimid reageerivad ilmastikule erinevalt, võib liimitud paat päikese käes seistes liidete vahelt visisema hakata või talvel külmaga ühenduskohtadest mureneda. Loomulikult ei saa väita, et liimitud paadid on kasutuskõlbmatud: nende omanikel tuleb lihtsalt tähelepanelikum olla ja paadi eest veidi rohkem hoolt kanda, päikese käes kambritest liigset rõhku välja lasta ja talvel paati soojas hoida. Tegu oleks nagu heast riidest pintsakuga, mis on õmmeldud pisut odavama niidiga ja seepärast ei tasu temaga väga rohmakalt ümber käia.

Võrreldes sõudepaatidega on kummipaadi eeliseks asjaolu, et seda saab ka korteris hoida. Näiteks 3,5 meetri pikkune ja 1,8 meetri laiune paat, millega võite sõita kõikidele Eesti saartele peale Ruhnu, vajab kokkupakituna umbes 1 meetri pikkust, 40 sentimeetri laiust ja 60 sentimeetri kõrgust hoiuruumi. Kuna tegu on üsna pehme asjaga, saab seda vajadusel pikemaks venitada või madalamaks pressida.

Ehkki kummipaat näib merel tibatillukesena, on sedasorti paadid tegelikult väga turvalised. Legendaarne Alain Bombard sõitis 1952. aastal 4,5-meetrise kummipaadiga üksinda Kanaari saartelt Barbadosele (ca 4400 km), kaasas vaid sekstant, õngeritv ja veel mõned hädapärased vahendid. Reisiga tahtis ta tõestada. et päästepaatides hukka saanud inimesed on tegelikult hukkunud ennekõike paanika tõttu.

Kummipaati uputada on pea võimatu, selleks peaksite sattuma kas vaenlase kuulipilduja laskealasse või siis okastraadikera otsa sõitma. Tõenäosus, et õhukambrite kõik sektsioonid korraga tühjenevad, on kaduvväike. Kuid muidugi on kummipaadil ka omad miinused. Kuna pontoonid on ümarad, kipub vesi väiksemagi laine korral paati sisse tulema. Miinuseks võib pidada sedagi, et kuna kummipaadid on üsna lameda põhjaga, pritsitakse paadisolijad laineharjalt kukkudes üsna märjaks. Seetõttu peab kummipaadis alati sobivat riietust kandma. Nagu ütlevad inglased: "Ei ole olemas halba ilma, on vaid ebasobiv riietus".

Siiski peaks perega sõitma minekuks valima sooja ja üsna vaikse ilma, seda mitte turvalisuse kaalutlusel, vaid paadisõidu nautimiseks. Kindlasti on pereisal vahva natuke tugevama tuulega kalda lähedal kummipaadiga sõitu proovida ja ekstreemsemateks juhtudeks kätt harjutada, aga sellisel puhul jätke naised-lapsed koju või vähemalt kaldale. Kummipaadi teiseks miinuseks on lame põhi, mille tõttu on paat vee peal, mitte sees. Seetõttu võib ilma mootorita sõites väiksemgi tuuleiil teid kursilt kõrvale viia. Mingil juhul ei maksa ilma mootorita kummipaadiga avamerele minna. Kui tuul keerab, võib juhtuda, et saate vastu tahtmist päris pika merereisi osaliseks. Õnneks on Soome ja Rootsi üsna lähedal ning nii pikaks kui härra Bombardil sõit ehk siiski ei kujune.

Kummipaadiga sõites tasub meeles pidada, et mida väiksem on paadi kiil, seda raskem on teda aeglasel kiirusel kursil hoida. Järelikult peaks mootor olema võimsam kui sõudepaadil. Kindlasti on võimsamat mootorit vaja juhul, kui tahetakse ette võtta näiteks nädalane reis Väinamere saartel. Võimsam mootor aga kergitab paadikomplekti hinda. Jõuallikal, mis suudaks liigutada 3,5-meetrist paati, milles 3-5 inimest, peaks võimsust olema vähemalt 15 hobujõudu. Sellise mootoriga paadi suurim kiirus oleks 35-40 kilomeetrit tunnis ja kütusekulu tunnis peaks jääma viie liitri piiridesse.

    Kummipaate on nii kahe kui kümne meetri pikkuseid ja suuremaidki.
  • Tender - maalkäimise (paadid, millega käiakse suurtelt kaatritelt ja laevadelt maal paikades, kus ei ole piisavalt sügavaid sadamaid, mis võimaldaks suure laevaga randuda) ja kalameeste paadid. Need on hästi kergelt kokku ja lahti käivad, kaaluvad vähe ning võtavad pakituna vähe ruumi.
  • Sport- ja perepaadid - neid on mugav kokku panna ning nad on piisavalt võimsad, et sõita ranna lähedal asuvatele saartele.
  • Professionaalsed paadid - nendele on võimalik paigaldada võimsaid mootoreid, millega asjaarmastajast pereisa ei pruugi hakkama saada. Lisaks ei ole selliseid paate kenal suvepäeval koos neiuga piknikule minnes lihtne kokku panna. Paadi kaal on üle saja kilo, alumiiniumist põrandapaneelid ja mootorid võimsusega 50-60 hobujõudu teevad konstruktsiooni nii tugevaks, et pahatihti ei saagi sellist paati üksi kokku panna - või kui lõpuks saakski, oleks merelemineku isu kadunud. Selliseid paate hoitakse harilikult kas käru peal või paadikuuris.
  • RIB-tüüpi paadid (inglise keeles Rigid Inflatable Boat) - jäigad täispuhutavad paadid, millest räägime lähemalt eraldi peatükis.
Neil aga, kes ülalkirjeldatud paatide hulgast endale sobiva leidsid, tasub meeles pidada, et kõik mootoriga alused tuleb Eestis registreerida ja võimsama kui 25 kW (30 hj) mootoriga paadi juhilt nõutakse juhiluba.

RIB-paadid

RIB-paatide eeliseks ainult kangast valmistatud paatide ehk rahvakeeli kummipaatide ees on paremad sõiduomadused lainetavas vees. Kuna kangast valmistatud täispuhutavat paati on pea võimatu teha sama terava V-kujuga kui plastikpaati, laenasid kangaspaatide tootjad plastikpaatide korpuse ja liimisid sellele täispuhutava vöö. Selle tulemusena sündis sisuliselt uppumatu, kuid väga hästi laineid lõikav kooslus. Laialdaselt on selline lahendus kasutust leidnud päästepaatide tootmisel. Miks valida just RIB-tüüpi paat? Esiteks on selle meretaluvus oluliselt parem kui sama suurel kangast põhjaga alusel. Vettekukkumisel ei anna plastik järele ja lõikab pehmelt lainesse. Samas on ta ka oluliselt vastupidavam kõikvõimalikele vees ja vee all olevatele takistustele, mis võiks kangast vigastada.

Ka konstruktsioonilt on RIB-paat tugevam kui kangaspaat, mistõttu saab selle varustada suurema mootoriga. Kui tavaliselt on ahtripeegel pontoonide külge liimitud, siis RIB-paatidel on ahtripeegel koos korpusega valatud. RIB-tüüpi aluste suureks eeliseks kangast paatide ees on kindlasti tugev jalgealune. Tänu sellele saab iga paadiostja tellida endale meelepärase "sisekujunduse": põranda külge saab juhtkonsoole ja istmeid kinnitada vastavalt kliendi äranägemisele. Suurematel tootjatel on sellelaadset lisavarustust väga palju. Toodetakse ka valmis tekiehitusega paate, kus on istmed ja juhtkonsoolid juba sees. Sellised paadid sobivad pigem pere- ja vabaajakasutuseks, kuna professionaalid soovivad selliseid asju alati oma käe järgi paika sättida.

RIB-paate hindavadki ennekõike karmides oludes merelkäijad, kuna üldjuhul ei karda seda tüüpi paadid ka kõige rängemaid torme. Seetõttu kasutatakse RIB-tüüpi paate piirivalve- ja kaitseväepaadina ning MOB (inglise keeles Man Over Board ehk mees üle parda) päästepaadina. Päästepaatidena kasutatavatel paatidel on enamasti kas täispuhutav kaar või mootorite kohale kinnitatud suur vahuga täidetud metallraamil plastkast, mis tagavad paadi ümbermineku korral selle tagasipööramise õigesse asendisse ehk siis tekitavad niinimetatud jonnipunni-efekti.

RIB-tüüpi paadid on ilmselt ainsad, millel jahiomanikud lubavad merel parras pardasse põkkumist ning seetõttu kasutavad neid treenerid ja laevainspektorid. Eriti karmidesse oludesse mõeldud RIB-paatidel on alumiiniumpõhi, mis lubab randuda ka kivisel rannal. Erinevalt klaasplastist ei karda alumiinium lööke, millest tuulise ilmaga kivisel rannal seisev paat ei pääse. Muidugi ei tähenda see, et alumiiniumpõhjaga paadi võib ükskõik millise maruga randa jätta, kuna teadupärast lähevad katki ka paksust rauast laevakered. Alumiinium võimaldab lihtsalt olla natuke ettevaatamatum.

Samas on alumiiniumpõhjaga RIB-paadid plastpõhjaga vendadest oluliselt kallimad ja harrastajatele sobivaid mudeleid pakuvad vaid mõned üksikud paaditootjad. Enamasti leiavad alumiiniumpõhjaga RIB-paadid kasutust ikkagi sõjaväes või piirivalves. Samas, nagu me teame, ei ole maailmas leiutatud veel ühtegi täiuslikku asja ja kindlasti on ka RIB-paatidel omad puudused. Esiteks on sedasorti paadid tänu teravale V-kujule sama võimsuse juures aeglasemad kui lamedama põhjaga paadid ja kulutavad rohkem kütust. Lisaks on RIB-paatidel üsna madal parras ja seetõttu saavad paadisolijad alatihti märjaks. Ja kindlasti ei saa RIB-paati kodus kappi toppida nagu sama suurt kangast valmistatud paati.

RIB-paatide valik on väga lai. Lahtiste aluste pikkus algab kahest meetrist ja ulatub kaheteistkümne meetrini. Sama lai on mootorivalik: kui väiksemate paatide päras podisevad mõne-hobujõulised mootorid, siis suurematele alustele pakutakse jõuallikaid, mille võimsus ulatub peaaegu tuhande hobujõuni.Väikseid, kuni kahemeetriseid RIB-paate, mille plastpõhjal on korralikud tõsteaasad, kasutatakse suurtelt jahtidelt-kaatritelt maalkäimiseks. Sellise paadi transportimiseks kuival maal on kindlasti vaja järelkäru, kuna plastpõhja kokku klappida ei saa. Küll on aga olemas sõjaväele mõeldud alumiiniumpõhjaga RIB-paadid, mille kõva põhja on võimalik lahti võtta. Selline seitsme-kaheksa meetri pikkune ja 2,5 meetri laiune paat mahub ära ka Ford Transiti suurusesse kaubikusse.

Kaatritelt tuttavat mõnusat sõidukatet, mis tuule ja veest kaitset pakub, on RIB-paatidele enamasti üsna keeruline paigaldada. Pakutakse küll päris kinniseid RIB-tüüpi paate korralike kajutite ja magamiskohtadega, kuid tavatarbija jaoks kaotab selline RIB-paat suure osa oma võlust.. Liiati on kinnised RIB-paadid nii kallid, et sama raha eest võiks soetada juba palju luksuslikuma varustusega plastikkaatri. Kinniseid RIB-paate kasutatakse ennekõike lootsi-, piirivalve- ja muude patrullkaatritena, mis peavad teiste alustega parras pardasse põrkuma. Sellisel juhul täidab RIB-paadi täispuhutav vöö juba vendri ülesandeid.

Plastikkaatrid

Plastikust glisseerivad kaatrid, mis tõusevad sõidu ajal veest välja ja saavutavad tänu hõõrdetakistuse vähendamisele üsna suure kiiruse, on kõige levinumad paadid üldse. Kui püüda seda tüüpi paatide erinevaid mudeleid üles lugeda, saaks kokku korraliku entsüklopeedia mõõtu raamatu. Kuna paadifirmade tootmismahud on väiksemad ja kliendid nõudlikumad kui autofirmadel, on maailmas väga palju paaditootjaid, kes pakuvad äärmiselt erinevaid mudeleid ja igast mudelist pakutakse tihtipeale mitut versiooni. Vähemasti autotööstus kahvatub selle markide-mudelite-versioonide valiku ees kindlasti.

Kuna kaatreid on nii palju ja nii erinevaid, on pea võimatu mingeid otseseid soovitusi anda. Paadiostjal tuleks lihtsalt oma soovid ja vajadused täpselt paika panna ning leida nende järgi endale meelepärane paat. Lähtuda tuleks sellest, kas kaatrit on vaja puhkuse ajal perega merelkäimiseks või kalastamiseks. Või hoopis millekski kolmandaks?

Vabaaja-paadid

Kui otsitakse kaatrit puhkamiseks ja perega merelkäimiseks, tasub esmalt vaadata, kas kaatris on piisavalt kohti, et pereliikmed ja sõbrad kenasti ära mahuks. Kindlasti võiks paadil olla võimalikult kasutajasõbralik sisustus alates pehmetest istmetest kuni kõikvõimalike panipaikadeni. Paha ei teeks ka keemiline WC, mille olemasolu eriti naisterahvad kindlasti hinnata oskavad.

Meie kliimas on hädavajalik sõidukate, mis kaitseb paadisolijaid nii lagipähe lõõskava päikese, läbilõikava tuule kui ka vihmavalingute eest. Perekaatril võiks kindlasti olla kajut, kus vajadusel ööbida või lihtsalt korraks pikali visata saaks. Eriti oluline on vöörikajut juhul, kui paadiga tahetakse ette võtta pikemaid sõite: siis saab kajutit panipaigana kasutada. Lahtise kaatri omanikud teavad, kui tüütu on pidevalt kõike kaasasolevat kilekottidesse pakkida, kuna kaatri panipaigad jäävad reisil olles alati väikeseks.

Samas on ka lahtisel kaatril omad eelised, näiteks võimalus ilusa ilmaga vööris lesida. Ka kalameestele sobib lahtise vööriga paat paremini, kuna seal on mõnusam spinningut loopida. Kui lahtist kerget paati on hõlpsam kuival maal transportida, siis raskema kinnise paadi eeliseks on parem meretaluvus: mida pikem ja raskem paat, seda kindlamalt see vees istub.

Samas kasutatakse pere- ja puhke kaatrit valdavalt ju ikkagi ilusa ilmaga ja meresõidu ohutuse eest on hoolitsenud nii paaditootjad kui ka seaduseandjad. Pole kahtlustki, et ka väikese kaatriga võib äkitselt tormiseks keerava ilma eest merel pakku saada, õnnetusi põhjustab üldjuhul ikka oma võimete ülehindamine.

Perekaatrit otsides tasub silmas pidada, et paadiga saaks vedada veesuuski ja muid sedasorti asju – muidugi kui peres või tutvusringkonnas selliste harrastustega inimesi on. Näiteks veesuusatamiseks sobilikul kaatril peab olema vähemalt 50-hobujõuline mootor ja suurim kiirus vähemalt 25 sõlme. Kui emb-kumb näitaja on väiksem, võib juhtuda, et veesuuskadel lapse vedamisega saab paat hakkama, kuid naise vedamiseks jääb jõudu juba napiks. Oleks ju tobe viia ülejäänud seltskond tagasi sadamasse, et kedagi suuskadel sõidutada.

Kui rahakott vähegi lubab, tuleks veesuusatamiseks kasutatavale paadile valida mootor võimsusega 80-90 hobujõudu, siis ei tohiks mingeid probleeme tekkida. Ja õigesti valitud sõukruviga võite koos terve perega paadist naabrimehe esimestele veesuusatundidele kaasa elada. Kindlasti peaks tähelepanu pöörama paadi põhja kujule. Levinuimad on V-kujulise põhjaga kaatrid, kuid pakutakse ka katamaraan- ja trimaraan-põhju.

Suurem osa harrastajaist alustab paadisõitu enamasti 7-8 meetri pikkuste alustega. Sellist mõõtu alustest sobivad meresõiduks kõige paremini V-põhjaga paadid, kuna need lõikavad kõige paremini laineid. Pikemad paadid võivad korraga mitme laine harjale jääda ja sellisel juhul sõidab ka sobiliku pikkusega trimaraan üsna pehmelt. Katamaraani W-kujulise põhja puuduseks on asjaolu, et kahe V vahele sattunud vesi ei liigu kuhugi edasi ja nii saab laineharjalt kukkuv paat tugeva löögi.

Seetõttu sobivad kata- ja trimaraanid paremini nõrga lainetusega siseveekogudele. Ka lähevad katamaraanid ja trimaraanid palju kergemini glisseerima, mistõttu vajavad V-kujulise põhjaga kaatriga võrdsel kiirusel liikumiseks väiksemat võimsust. Ühtlasi kannavad katamaraanide ja trimaraanide pardad paremini kui V-põhjaga paatidel. See tähendab, et paat vajub väga vähe selle külje suunas viltu, kuhu raskus koondub.

Suure lainetusega merel kasutamiseks sobivad aga paremini just võimalikult terava V-kujulise põhjaga paadid. Need istuvad kindlalt vees ja kukuvad laineharjalt pehmemalt, kuid vajavad kiiresti liikumiseks suuremat võimsust ja kulutavad rohkem kütust. Enamasti jääb paadi põhjanurk vahemikku 16-22 kraadi.

Kalapaat

Kuna sügisene kalapüügihooaeg on varsti käes, oleks paslik juttu teha ka kalameestele sobivatest kaatritest. Erinevalt perekaatriks sobilikust alusest peaks kalapüügipaat olema võimalikult ruumikas ja napi sisustusega. See lubab kalamehel võrgu vette lasta või spinningut loopida just sealt, kust süda lustib. Samal põhjusel tuleks silmas pidada, et parras oleks võimalikult madal ja et seal ei oleks midagi, mille taha võrk või õngenöör kinni võiks jääda. Moodsamatel kalapüügialustel on isegi knaabid parda sisse peidetud ning kinnitusköied viiakse knaabini läbi hästi libeda ja lihvitud augu.

Väga oluline on, et kalapaadi kokpit oleks kergesti puhastatav ja isetühjenev. Siis saab vajadusel kalad juba paadis puhtaks rookida ja ämbritäie veega ka põranda puhtaks pesta. Isetühjenev kokpit on oluline ka turvalisuse vaatevinklist: paati pritsinud vesi voolab kenasti kaatrist välja. Kindlasti kuluvad pikemal kalapüügireisil ära sumbad ehk siis kergesti ligipääsetavad hermeetilise põhjaga kastid, kus elusaid kalu hoida. Tean omast käest juhust, kus põrandal viselnud kala lahtiunustatud hooldeluugist topeltpõranda vahele lipsas ja pooleks aastaks sinna jäigi, sest kala kättesaamiseks tulnuks paadile auk sisse lõigata. Võite ette kujutada, milline hais pool aastat selles paadis levis...

Inimestele, kes eelistavad kala püüda kaugemal merel spinningut vedades ja vahel ka niisama lanti loopida, sobiks sügistormide ajal merelkäimiseks walkaround (inglise keeles kõnni ümberringi) ehk WA-tüüpi paati. Sellistel paatidel on põrandaalune kajut, kus saab vajadusel soojas olla, teha väikese eine või külmarohuks ühe napsigi võtta. 0,8 promilli on väikelaevas kaptenilegi lubatud. WA-paatide ruumilahendus on kalastaja jaoks suurepärane. Paadis on piisavalt ruumi nii vööris kui ka ahtris toimetamiseks ja kajuti olemasolu esimesel silmapilgul ei märkagi.

Veidi tõstetud vööritasapinnaga paadi keskel on vaid roolikonsool, mille küljelt viib uks kajutisse. Võimaluse korral tuleks eelistada sellist paati, mille saab niinimetatud telgiga katta. Enamasti saab WA-tüüpi paatidele ka ümber roolikonsooli paigaldada sõidukatte, mis pakub vihma ja tuule eest tõhusat kaitset. Tihti on WA-kaatrid kalastamiseks sobiliku varustusega: sobiliku panipaiga leiab nii ritvadele kui muule püügivarustusele kui ka saagile. Oleks vaid meres kala…

Viimati uuendatud ( esmaspäev, 22 oktoober 2007 )
 
< Eelmine   Järgmine >
Foorum