Esileht arrow Kalamehetarkus arrow Tonka arrow Kõik, mis hiilgab, pole veel kuld ehk fiiderõngega püüdmisest Suur-Emajõel
 
 
Navigatsioon
Esileht
Kalamehetarkus
Väikelaevad
Galerii
Foorum
Jututuba
Sõnastik
Kaardid
Lingid
Tere Külaline.
Kasutajanimi:

Salasõna:

Jäta meelde

Unustasid salasõna?
Registreeru
Kõik, mis hiilgab, pole veel kuld ehk fiiderõngega püüdmisest Suur-Emajõel Trüki E-mail
Kirjutas Tammiste   
teisipäev, 04 september 2007

Et alustada päris algusest, tuleb rääkida sellest, miks ma üldse feederõngele hakkasin mõtlema. Olin juba mõned aastad püüdnud Emajõest 7 m lihtkäsiõnge ja stekkeriga latikaid ning säinaid. Saagid olid täiesti arvestatavad, parimad latikahommikud/-õhtud lõppesid ca 10 üle kilose latikaga (suurim 1.5 kg) ja sama kehtis säinaste kohta (suurim 1.5 kg). Esialgu lihtkäsiõngega alustades ei tahtnud saaki kohe kuidagi tulla, aga võttes teema korralikult käsile ja otsides paremaid kaldalt püüdmise kohti, jõudsin kuu või paariga arvestatavate tulemusteni.

Hea elu kestis mõned aastad, kusjuures lihtkäsiõnge olin peaaegu välja vahetanud stekkeri vastu. Viimane, teatavasti, esitab püügikohale suuri nõudmisi eelkõige püügiobjekti kauguse osas autost. Kõike seda kola üle põllu tassida pole võimalik ja seetõttu tulevad kõne alla vaid kergesti ligipääsetavad kohad. Ja kujutagem siis ette olukorda, kui oled just jõudmas püügikohale, koorem varustust seljas nagu eeslil, ja keegi tõhk on koha juba hõivanud! Stekkeriga võib see tähendada, et ei saagi antud lõigus püüda (sama kehtib ka lihtkäsiõnge kohta), sest mõlema jaoks on väga oluline see, et korgi all oleks vähemalt 2.5 meetrit vett. Eriti keeruline on selliseid kohti leida 7 m lihtkäsiõnge jaoks (võimalik, et ma lihtsalt ei tea õigeid kohti, aga see pole hetkel oluline).

    Ning last but not least, tahtsin saada suuremaid kalu - need nö standardmõõdus kilosed latikad ja samasse auku säinad on väga lahedad võitlejad, aga hing ihkas suuremaid saake. Ehk kokkuvõttes häirisid mind seniste meetodite juures kolm momenti:
  • püügikohtade vähesus ja ligipääs
  • varustuse tassimine
  • kalade suurus

    Kõik need probleemid arvasin feederõngega olema lahendatavad:
  • püügikohti on oluliselt rohkem, sest tonkaga saab püüda peaaegu igalt poolt
  • varustust on kordades vähem - seljakott kolaga, ritv, ridvatoed, söödapang ja väike kokkupandav tool
  • on ju läbi aegade räägitud üle 2 kg latikatest, mida tonkaga kerge vaevaga saadakse. Järelikult peaks vähemalt sama kehtima ka feederi kohta.

Olles lugenud erinevatest kanalitest kiidulaule feederõnge kohta, hakkasin sellele teemale põhjalikumalt mõtlema. Enda kiituseks tuleb öelda, et kui ma mõne uue püügiviisiga tegelema hakkan, siis teen seda väga põhjalikult. Niisiis 2007nda aasta talvel hakkasid mõtted feederõnge suunas liikuma ja kevadeks oli mõttest saanud varustus. Aga miks ikkagi feederõng - seetõttu, et kui suvalised vanamehed tonkadega kakuvad latikaid nii et silm punnis, siis miks, kurat, ei peaks feederõngega saagid olema kordades suuremad!? Kui vaadata klassikalisi tonkasid, siis on ridvaks nt murdunud otsaga vana spinniguritv, kettas samasugune loks, pealiin vähemalt 0.5 mm, lips ilmselt 0.3 mm kanti ja konks nr 4 või 6, söödaks priske ööuss! Ja justkui saadakse kala sellega!

    Mina soetasin järgmise komplekti (püügikohaks ainult Emajõgi):
  • ritv - 3.9 m Dam Quick Stick Feeder, test 80-150 g
  • rull - Shimano Exage 3000 MRA High Speed
  • poolil on nöör Berkley FireLine 0.14 mm

    Veel detaile:
  • konksud - Kamasan B980 nr 10
  • kasutasin shock-leader tamiili 0.25 mm
  • lipsud - 0.14 mm Stroft
  • kahte sorti söödatopsid: lahtised võrest nn torud (40 g, 60 g) ja alt kinnised (55 g)
  • spetsiaalne marker nöörile püügikauguse märkimiseks (Sensas)
  • kvaliteetsed Sensase feederõnge söödad (Sensas Ready Groundbaits Feeder, Sensas 3000 Club Feeder) koos Sensase lõhnadega (pudelis Brasem) ja ka erinevad pulbrilisel kujul lõhnad (Mondial, latikalõhnad)
  • väga hästi Emajõel töötav Sensase latikasööt (Sensas 3000 Super Riviere Bream)
  • erinevaid nö tavalisi söötasid (Trabucco, Dragon, samkompunn)
  • söödalisandid (maisitang, konservmaisi vedelik, konservmais, sümboolne kogus kärbsetõuke)

Üleval on, niisiis, toodud kõik see, mille poest koju tassisin. Koguse selle kraami leidmine on paras katsumus, eriti Taaralinna tingimustes. Aga lõppeks sain komplekti kokku ja aeg oli alustada reaalse püüdmisega.

Rakendus

Kasutasin põhimõtteliselt kahte erinevat meetodit: sümmeetriline aas ja paternoster. Kaine mõistus ütleb, et kiirevoolulises jões tuleb kasutada esimest varianti, et konks jääks söödatopsist täpselt allavoolu. Paternoster seda ei taga - konks jääb söödast sõltuvalt rakenduse täpsest kompunnist söödatopsist vähemalt pool meetrit kaldale lähemale. Ja kuna feederõngitsemise mõte nr 1 on söödaga kala meelitamine, siis ei näe ma paternosteril erilist mõtet, aga allpool põhjendan, miks ma seda üldse proovisin. Nii sümmeetrilise aasa kui paternosteri puhul katsetasin kümneid erinevaid pikkuseid - küll tegin aasta hästi suure, siis jälle väikese; küll panin lipsu topsile väga lähedalt (30 cm), siis jälle kaugele (1 m) jne. Ma ei istunud niisama, vaid eksperimenteerisin pidevalt, et leida parim meetod. Alguses tegin shock-leaderi lühikese - vast 2 m, aga hiljem proovisin oluliselt pikemaga - 6-7 m. Sama kehtis söödatopside kohta: proovisin kõiki variante, mis mul oli kasutada ja mis peaksid jõe jaoks olema väga sobivad relvad. Kinnise otsaga tops oli lapik, ehk takistas vees rullumist. Siinkohal ei saa ma absoluutselt aru, kuidas on võimalik rääkida kiirevoolulises jões "spiraalide" kasutamist - need ju hakkavad oluliselt suurema tõenäosusega rulluma ja kui nende ümber pole määritud just kitti meenutav "sööt", siis põhja ei jõua sellest midagi... Alati kasutasin vaid ühte lipsu.

Söödad

Varasemas ajast olen juba tuntud söödapede ja seetõttu proovisin peaaegu kõiki variante, mis tundusid mõistlikud. Alustasin täpselt samasuguste retseptidega, nagu varasematel aastatel olin kasutanud latika püüdmiseks kaldalt (ja edukalt). Kasutasin avatud topsi. On väga raske öelda, et missugune on sööda õige kleepuvusaste, kuid ka selles osas tegin mitmeid loomkatseid. Vana sööt feederõnge korral ei töötanud. Siis läksin üle uuematele mõtetele: Tarbucco, Dragon jne. Ka need ei toonud kala alla. Lõpuks õnnestus saada Sensase feederõnge söötasid, mida tuli õige kleepuvuse saamiseks veidi töödelda, kuid ka see oli asjata. Ei saanud kala! Proovisin alt kinnise topsiga nii, et ei teinud sööta väga kleepuvaks, sest vastasel korral ei tulegi see sööt topsist välja. See ei muutnud asja.

Konksu otsas kasutasin poola nr 3 ja nr 4 usse; lisaks kodumaiseid "tavalisi" usse; ööusse; kärbsetõuke; maisi. Piserdasin konksu otsas oleva sööda üle Sensase spetsiaalsete spray-dega. Viimase ainus efekt oli selles, et sööt kippus konksu otsas oluliselt kiiremini hinge heitma; kalad uuest peenest värgist pöördesse ei läinud.

Püüdmine

Püüdsin reeglina kohtades, kus olen varasemate meetoditega sageli kala saanud. Need on peamiselt Jänese raja ääres ja Luunjas. Lisaks käisin Mäksast allpool ühel paadisillal püüdmas ja Vorbusel. Veelkord - kohtades, kust olen sageli kala saanud. Kui alguses püüdsin nii, et viskasin enam-vähem keset jõge, ootasin veidi, kas on võtmine (muidugi polnud) ja viskasin veidi teise kohta, kammides läbi nii peaaegu kogu püügitsooni, siis hiljem üritasin püüda väga täpselt ühest ja samast kohast, nagu teooria ette näeb (selleks oligi tarvis tellida marker, millega nöörist meetrine jupp valgeks värvida). Olgugi, et see on väga raske ülesanne - visata ca 100gr elukas 30-40 meetri kaugusel täpselt samasse kohta (ka spinningukunn nr 1 isand jurakas hindas seda iseäranis keeruliseks ülesandeks, mis siis veel ristiinimesest rääkida!), ma üritasin. Arvan, et kui kellelgi õnnestuks söödatops visata pidevalt 2x2 meetrisele alale, tuleb püüdjale anda hindeks mitte 5, vaid 6! Ainult sellest, et kaugus nö markeri mõttes on õige, ei piisa. Vool kannab valesse kohta visatud söödatopsi kiiresti eemale ja kuigi rullile kerime nööri just nii palju, et värvitud koht näha oleks, ei garanteeri see samas kohast püüdmist. Siin pole kõrgemat kujutlusvõimet tarvis - tegemist on tavalise nö koonuse põhimõttega.

Miks ma püüdmisest nii detailselt kirjutan? Aga seetõttu, et feederõngitsemise mõte on meelitada söödaga kala alla. See tähendab, et sageli levinud arusaam Emajões feederõngega püüdmisest nii, kus visatakse tops vette ja oodatakse pool tundi, on läbinisti vastuolus feederõngitsemise teooriaga. Sellisel juhul on tegemist tavalise tonkapüügiga ja söödatops on lihtsalt veidi teistsugune raskus. Tuleb sööta pidevalt! Tuleb sööta nii, et jões tekiks "söödakanal", millest latikas hakkaks ülesvoolu ujuma, kuniks jõuab söödatopsini (õigemini, seal asuva konksuni). Ja "pidevalt" tähendab maksimaalselt paari minutit. Sööt peab olema topsis niisugune, mis pole topsi igaveseks istutatud, vaid selle paari minutiga võiks tops tühjaks voolata. Sööt ei tohi olla ka väga liimivaba, sest siis tekib vaid hetkeks söödapilv ja mingisugusest "kanalist" pole põhjust rääkida. Nii ma ka püüdsin - kui hooaja alguses üritasin otsida jõe erinevast osast kala, pidevalt kaugust muutes, siis hiljem püüdsin "täpselt" samast kohast, et tekitada justnimelt seda "kanalit". Ei õnnestunud tekitada.

Kui hakata jällegi kainelt kaalutlema, siis kuidas käib tavaline püük lihtkäsiõnge või stekkeriga kaldalt: vähemalt mina olen püüdnud nii, et sissejuhatuseks lükkan vette ca 2 kg kuiva sööda alusel koostatud sööda (liitrites võib see kogus olla siis umbes 5). Mõnikord viskan veidi juurde, sageli ei viska üldse. See on niisugune kogus, mis täpselt samasse kohta visatuna hakkab kalale mõjuma: säinale kiiremini, latikale aeglasemalt (võib alla tulla alles paari tunni pärast - mõistagi, võib ka üldse mitte tulla), aga sageli see töötab. Kui nüüd kujutada ette, kuidas oleks võimalik jõe keskele, kus vool on tõenäoliselt suurem, viia feederõnge topsiga samasugune kogus sööta - minu hinnangul pole see reaalne! Isegi, kui visked õnnestuksid ülalpool mainitud 2x2 alale, oleks sööt olulisel rohkem hajunud, kui kaldalt 10-13 m kaugusele söödapalle visates. Üks söödapall, mille "tavaliselt" püüdes vette viskan, on tõenäoliselt neli-viis korda suurem, kui topsi mahtuv sööt. Kindlasti oleks niisugune söödaga juramine võimalik seisuveekogus, kus saab kasutada algset suuremat söötmist erinevate meetoditega ja ka viskamine on kergem (pole vaja vooluga võidelda, tops on kergem), aga jões - ma tulen ise vaatama, kui keegi väidab, et ta seda suudab.

Jutu moraal

    Nagu ülalt on näha, siis korralikku kala ma feederõngega ei saanudki. Kokku käisin proovimas kümme korda. Järeldused, mida enda jaoks olen teinud, on järgmised:
  • feederõnge peamine argument, ehk söödaga kala kohale meelitamine, ei saa Emajões töötada
  • feederõng pole mingi imeriist. See on sportlikus mõttes kindlasti 10 korda etem kui mingisugune tonkapüük (võtame viina ja kui keegi juhtub juhuslikult peomöllus kuulma kellukese helisemist, siis tõmbame selle sööda sisse söönud kala välja), kuid loota suuri saake, on üsna ekslik
  • Emajões võib tavaline tonka töötada isegi paremini. Latikas ei armasta pidevat plärtsutamist ja suhteliselt arg loom. Feederõng aga eeldab risti vastupidist - iga paari minuti tagant lendab teele järjekordne miin ja täpselt sama aja pärast tõmmatakse põhjast tops jälle lahti
  • feederõngel on arvatavasti eelis siis, kui püügitsoonis on kala all, kuid ta miskipärast ei võta korralikult või ei leia konksu üles. Siis, arvatavasti, annab söötmine efekti - vähemalt hetkeks tekib mingisugune söödapilve moodi asi, mida latikas võib uudistama tulla. Aga kui kala all pole, siis feederõngega kala sinna alla ka ei meelita. Kui keegi väidab vastupidist, siis ma tulen hea meelega vaatama. Et püütagu paar tundi hommikusel ajal tonkaga 0-skooriga ja lükatagu edaspidiseks feederõng vette nii, et sellega suuri saake hakatakse kakkuma!? Ei usu hästi
  • feederõngega püüdmiseks peab väga hästi tundma jõe põhja. Püüda on mõtet vaid sealt, kus teatakse latikas sageli istuvat. Ära sealt "istumise" kohast latikat ei meelitata. Seega veelkord - tonkapüük, nii robustne ja tobe, kui see ka "peenemale" õngitsejale tundub, polegi saagi mõttes rumal ettevõtmine
  • viimasel ajal on liikunud jutud 30 kg saakide kohta feederõngega Emajõelt. Ei teagi, kas on see folkloor, liialdamine vms, aga ei taha hästi uskuda. Või kui see tõesti nii on, siis tuleme jällegi tagasi eelnevate punktide juurde, ehk koht on nr 1, kõik edasine on juba tehnika küsimus

Olles pärast viimast feederõngega edutut retke visanud püügihommiku lõpetamiseks sööda ülejäägi samasse püügikohta 8 m õnge "alla", sain 15 minuti pärast korraliku latikavõtmise. Kala küll kätte ei saanud, kuid kilone oli see vähemalt. Järgmisel hommikul enam-vähem samasse kohta püüdma minnes (vahe oli vast 70 m) sain 7 m õngega kolm latikat: kaks umbes kilosed ja üks 1.6-1.7 kg. Lisaks veel mõned äraminekud ja väiksemaid latikaid. Nii et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde...

Viimati uuendatud ( reede, 14 september 2007 )
 
Järgmine >
Foorum