Esileht arrow Kalamehetarkus arrow Tonka arrow Feeder ehk püük topsitonkaga
 
 
Navigatsioon
Esileht
Kalamehetarkus
Väikelaevad
Galerii
Foorum
Jututuba
Sõnastik
Kaardid
Lingid
Tere Külaline.
Kasutajanimi:

Salasõna:

Jäta meelde

Unustasid salasõna?
Registreeru
Feeder ehk püük topsitonkaga Trüki E-mail
Kirjutas Siilionu   
kolmapäev, 15 august 2007

Sissejuhatus
Mõni aasta tagasi tonkatasin Emajõel. Olin juba aovalgel kohal ning kella üheksaks saanud kotti paar nurgu ja tagasi lasknud alamõõdulise latika. Korraga tuli minu lähedale üks igati ontlik vanahärra ja hakkas oma tonkavarustust lahti pakkima. Omaette muigasin, et näe, laisk sissemagaja. Aja möödudes aga hakkas see onuke üha hoogsamalt kalu kaldale tirima, kusjuures minul võtud aina harvenesid. Hambad risti surudes nihkusin mehele lähemale ja tihkasin küsida, et millega too püüab. Mees näitas lahkesti mulle oma rakendust. Tonkatina asemel oli tal mingi traadist korvike, raskustatud tinaga. Ja ei mingit kellukest! Ridva pits oli tal ka nii peenike, et mul tekkis kohe rida küsimusi. Peale põgusat vestlust sai asi selgeks – püük käis feederõngega.

Feederõng - mis see on?
Kalade meelitamiseks oleme harjunud heitma vette söödapalle. Kuidas aga tonkapüügil tagada, et peibutus jääks sinna kus on konksud? Kui isegi mingi valemiga suudaksime heita söödapalle sama kaugele kui heitsime tonkatina siis kipub pall lagunema enne kui põhja jõuab ja kui jõuakski siis viib vool selle kiiresti minema. Kuidagimoodi ei ole võimalik tagada konksu ja söödapalli lähestikku olekut. Söödakorv aga lahendab olukorra. Ükskõik kuhu see langeb ja seisma jääb on ta ikkagi konksu vahetus läheduses. Traadist sõrestik hoiab peibutust tükk aega korvis enne kui vesi ja vool selle sealt välja uhuvad. Eesti keelde tõlgituna tähendab sõna feeder söötjat. Meil on selline püügiviis küllaltki uudne, ent kogub kiiresti uusi huvilisi. Üha sagedamini küsitakse kalastustarvetekauplustest söödatopse ja spetsiaalseid feederritvasid.

Järgnev jutt põhineb vaid minu kogemustele mistõttu ei ole see ainuõige. Kindlasti on kogenumaid mehi kes siin mõne koha peal teisiti arvaksid. Aga vaatame kuidas siis selline püügivarustus välja näeb.

Ritv
Nii nagu õngeritvu tehakse ka feederritvu erinevatest materjalidest. Mida rohkem süsinikusisaldust seda kergemad ja kallimad riistad on. Algajale soovitan valida lühem, mitte kõrge süsinikusisaldusega ritv. Kui püügiviis meeldib siis jõuab edasi liikuda ja soetada omale 1000 – 2000 krooni maksva ridva. Feederridva põhiomaduseks on nõtke ja tundlik ridva ots. Kuna üldjuhul feedriga püügil kellukest ega muud lisaindikaatorit ei kasutata siis peab pits olema nõnda tundlik, et näeksime võttu.(Siiski, mõnel korral, kui olen tahtnud vähe rahulikumalt kalastamist võtta, olen kasutanud ka kellukest). Tavaliselt müüakse ritvu millel on 2 kuni 3 vahetatavat ülemist pitsi. Pitsid on erineva jäikusega. Topsitonka ridvad jagunevad kahte klassi - pikad, umbes 3,6 - 4,2 m ja lühemad, umbes 2,4 - 3 m. Viimaseid, lühemaid ritvu nimetatakse Pickeriteks. Need on kergema rakenduse jaoks ning nendega on mugavam toimetada näiteks paadist või siis kaldarägastikus.

Rull
Kasutan ise tavalisi inertsivabu haspelrulle. Ei ole veel aru saanud kas on olemas ja/või vajalikud mingisugused spetsrullid. Küll aga tuleb arvestada, et rullil peab olema koheselt rakenduv antirevers süsteem ehk lahtiseletatult ei tohi olla rullil mingit vaba lõtku. See vähendaks haakimise täpsust.

Õngenöör
Pealiiniks sobib punutud nöör. See ei pea väga jäme olema, 0,12 - 0,16 mm on täiesti piisav. Pealiin jätkatakse monofiiliga, 0,20 - 0,28 mm, sõltuvalt püügikohast. Tamiili pikkus võib olla kuni 10 m. Pickeri puhul kasutan 5m tamiili. Milleks ikkagi see keeruline nööri-tamiili kombinatsioon? Varem kasutasin ainult monofiili ja haakimine ei olnud sageli tulemuslik. Kuna nöör aga ei veni, on haakimine tunduvalt täpsem. Meetritepikkune tamiilijätk on aga selleks hea, et kui kala juba kaldaääres kalamehega võitlust peab siis pehmendab see kala lööke ja hoiab ära kala otsastrapsimist.

Söödakorv
Neid on nüüd küll seinast-seina variante. Põhimõtteliselt võiks neid jagada kaheks - ühed on kinnised, traadist või plastikust punutud korvikesed või siis hoopiski kinnised plastiktopsid kus on mõned augud sees. Siia hulka kuuluvad ka plastmassist nn "lokirullid", mis välimuselt neid meenutavadki. Teisi nimetaksin mina lahtisteks. Neid kutsutakse ka söödaspiraalideks. Tegu ongi traadist spiraaliga või plastikust hõreda karkassiga kaadervärgiga mis võib olla raskustatud kas siis sees teljel või otsas oleva tinaga.

Lips ja konks
No eks needki ole jällegi vastavuses püütava kala ja söödaga. Alla 0,12 mm ei peaks lips olema aga ka mitte jämedam kui 0,25 mm. Konks, nagu ikka, ööussile suurem ja kidadega, sõnnikuussile keskmine, soovitavalt kidadega ning kärbsetõugule tilluke ja peenike.

Rakendus
Kuidas siis ehitada alumist otsa? Variante on mitmeid ja igaüks peaks leidma enesele meelepärase. Kõige lihtlabasem on panna söödakorv pealiini lõppu ja teha lips paarkümmend cm ülespoole. See aga pole kõige parem lahendus kuna võtu korral sikutab kala ka söödakorvi mille raskus ehmatab ta konksu suust hülgama. Üks mu tuttav kasutab rakendust mida nimetatakse kaladele surmakuulutavalt "Pater Noster", ehk siis "Meie Isa..." issameie palve algusest. Levinud on ka nn mittesümmeetriline rakendus. See pidavat olema eriti tundlik. Samas eeldab säärane rakendus ülihead heitetehnikat, et lips keerdu ja asi sassi ei läheks. Mina olen harjunud kasutama spetsiaalseid plastmassist jäike torusid mida ka "feeder boomiks" nimetatakse. Selle küljes on lõks kuhu saab mugavasti kinnitada söödakorvi. Tamiil läheb läbi torukese ning selle otsa seotakse väike pööraga landilõks mille külge pannaksegi lips. Kergesti eemaldatav söödakorv on selleks hea, et kui peame seda aegajalt uue peibutussöödaga täitma, ei pea me terve ridva ja rakendusega söödakausi juurde minema. Kindlasti on veel mitmeid huvitavaid rakendusviise aga kuna mul nendega isiklik kogemus puudub siis jätaksin nende kirjeldamise siinkohal teistele.

Söödasegu
Selle valik on äärmiselt suur ja ma ei tahaks siinkohal sellel pikemalt peatuda. Põhimõtteliselt on feederõnge peibutus sama mis tavalisel õngitsemisel. Voolus ikka pisut enam liimuv ja seisuvees püdelam. Peibutussööt tuleb söödakorvi tihkelt sisse suruda, et ta seal kaua püsiks. Samas võiks seda ka ümber korvi mätsida, et see osa põhjas kiiremini laguneks ning kala rõõmsamini kohale kutsuks. Niiviisi näeb söödastatud korv välja ümmargune, justkui kartul.

Püügiviis
Topsitonkaga saab püüda nii vooluveest kui seisuveest. Nii kaldalt kui ka paadist. Kaldalt on püüda muidugi mugavam kuna ridvapits peab olema võimalikult stabiilne. Voolus soovitan kasutada kinniseid korve ja seisuvees lahtiseid ehk spiraale. Söödakorvi raskus tuleb valida vastavalt püügikohale ja see peab sobima ridva pitsile märgitud raskustestiga. Olen näinud praktiliselt kaalutuid söödaspiraale ja kuni 120-grammiseid korve. Emajões ja Pärnu jões kasutan mina 80 g korve, mujal jõgedes 40 - 60 g ning järvedes 10 - 40 g spiraale. Lipsu pikkus võiks sõltuda samuti veest. Kuna jõgedes viib vool söödapuru korvist enesega veidi allavoolu kaasa siis oleks sobiv pikem lips, nii 40 - 70 cm. Järves jääb sööt ühele kohale mistõttu võiks lips olla lühem, nii paarkümmend sentimeetrit.

Rakendus heidetakse soovitud püügikohale. Kui raskus on põhja vajunud keritakse tamiil tasakesi sisse just niipalju, et ridvaots pingesse ja pisut kaardu jääks. Niiviisi ei jää meil märkamata väikseimgi võtt. Ritv asetatakse ridvahoidjale või hoitakse käes. Ridva otsa liikumine annab märku võtust. Haakimine olgu kerge kuid terav. Kala välja kerides hoidke ritv kõrgel, et söödakorv ei takerduks ega kala ei pääseks rohtu või juurika alla. Soovitan kasutada vaid ühte lipsu. Küll on juhtunud kahe lipsuga püügil seda, et teine konks end kusagile sisse sööb kui me parajasti kala välja tirime. Niiviisi kaotame konksu kui ka tõenäoliselt saagi. Kui peibutus kala ligi meelitab leiab see kergesti üles ka ühe söödastatud konksu. Ühe konksuga on püük täpsem, efektiivsem ja ka usse kulub vähem. Ritva hoitakse (või asetatakse hargile) niiviisi, et see oleks võimalikult madalal vee kohal, et vähendada tuule mõju peenele pitsile. Ridva nurk suhtes tamiiliga peaks olema vähemalt 45 kraadi. Kui ritv on väiksema nurga all siis pole võtt nii hästi nähtav. Samuti töötab pits amordina mis pehmendab võttu ega ehmata kala ära. Päris risti ei soovitaks siiski ritva panna kuna siis on amort veidi raskem, jäigem ning kaldal on ka endal ebamugavam toimetada.

    Mõju rahakotile
    Sellele kes soovib alustada feederdamist toon ära ka umbkaudse varustuse kalkulatsiooni. Kogu kupatus algajale on siis:
  • Ritv 350 krooni
  • Rull 300 krooni
  • Nöör 250 krooni
  • Söödakorv + toru 25 krooni
  • Tamiilijupid ja konksud leiad olemasolevatest varudest.
  • Kilo peibutussööta, tops usse ja kalale!
Niiet kui astud kalastustarvete kauplusesse ja sul on 1000kr taskus siis peaksid seal komplekti kokku nõuda küll.

Kokkuvõtteks
Söödakorviga püük on revolutsiooniline lähenemine tavalisele tonkapüügile. Võtte on tunduvalt enam ning püügielamus seega suurem. Kui tavalist tonkapüüki peetakse küllaltki passiivseks, nö laiskade napsilembeliste meeste võimaluseks kodust välja saada siis feedriga see nii kindlasti ei ole. Meeled on erksad ja käed tööd täis. Tavaline tonkapüük on kui tugitoolisport aga topsitonkaga püüdes oled sina just see sportlane keda tonkavennad "tugitoolidest" vaatavad.

Viimati uuendatud ( esmaspäev, 27 august 2007 )
 
< Eelmine   Järgmine >
Foorum