Esileht arrow Kalamehetarkus arrow Spinning arrow Uitmõtteid haugipüügist merel
 
 
Navigatsioon
Esileht
Kalamehetarkus
Väikelaevad
Galerii
Foorum
Jututuba
Sõnastik
Kaardid
Lingid
Tere Külaline.
Kasutajanimi:

Salasõna:

Jäta meelde

Unustasid salasõna?
Registreeru
Uitmõtteid haugipüügist merel Trüki E-mail
Kirjutas KukiMuki   
kolmapäev, 01 august 2007

Image Kehvad puhkuseilmad jätsid kalapüügi ja muude hobide kõrval ka aega mõtisklemiseks selle igipõlise küsimuse üle, miks püügitulemused meeste ja päevade lõikes ikkagi nii hirmus heitlikud on. Tulemusena püüdsin välja sorteerida tekkinud olulisemad aistingud. Kuigi isiklik püügikogemus hõlmab koos pikemate pausidega üle 40 aastast ajavahemikku, ei julge järgnevat siiski nimetada rohkemaks kui just ja nimelt uitmõteteks. Sest meri kui keskkond juba ise muutub pidevalt, varieerub kalade arvukus ja täiustuvad tema püüdmiseks kasutatavad meetodid ning varustus. Ka haug ise kui elukas ilmselt areneb tasapisi targemaks ning omandab ühe uusi nippe selles lõpmatus ellujäämiskursuses. Taolises pidevas muutumises ei saagi olla lõplikke tõdesid ega postulaate.

Vaadates üle nende aastate tuleb nentida, et enesehinnang "nüüd ma oskan haugi püüda", tekib algkursuse läbimisel esimeste harrastusaastate lõpuks. Sealt maalt edasi tajud aga iga kalakäiguga ühe rohkem iseenda piiritut lollust ja võimetust haarata kogu looduse mitmekesisuses peituvate tegurite koosmõju haugi käitumisele. Eriti just sellel päeval kui oled otsustanud teda jahtima minna. Ka elupõlised, päevast päeva merd kündvad kalamehed konstateerivad rahumeeli oma võimetust kõike meres sündivat lahti seletada lausejupiga - "Põle kalaks olnd, äi tea!" Eeltoodut arvestades ja tekkinud muljeid korrastades viskasin üsna halastamatult kõrvale need aistingud, mis pärit varasemast eluperioodist ja keskendusin vahetutele muljetele, mis tekkinud haugipüügi käigus viimase 3 aasta vältel Kagu-Saaremaa rannikul. Kui asjad enda jaoks said ritta seatud, tekkis mõte tulemusi ka teiste püüdjatega jagada - rikkaks nendega ei lähe ja hauda kaasa kah ei mahu.

Tulemusena esitaks siinkohal lihtsalt ühe peotäie hinnanguid ja tähelepanekuid, mis ei pretendeeri tõele vaid on osaks talle lähemale püüdlemise protsessis. Enne asja juurde minekut nendiks veel, et landiga haugipüük merel jaguneb oma olemuselt ainuüksi püügikoha valiku järgi vähemasti kolmeks, täiesti erinevaks alaliigiks. Kusjuures rakendatav püügi mall ja taktika erineb kohati kapitaalselt. Tinglikult võiks neid nimetada avamere, ranniku ja roopüügiks, kusjuures esimese ja viimase kohta väheste kogemuste tõttu sõna ei võta ja kogu järgnev on vaid tähelepanekute kogum "rannikupüügi" kohta. Siinkohal märgiks veel, et Eestimaa on nii suur ja lai, et see, mis kehtib Saare madalmaal, võib olla täiesti kasutuskõlbmatu Põhja-Eesti pankrannikul.

Haugi - nagu kogu kalapüügi võtmeküsimusteks tunduvad olema küsimused - kus, millal ja mismoodi? Situatsioon merel muutub kui kaleidoskoop. Väitega, et vaat kus 1944.a. oli siin haugi nii paksult, et lant ei mahtunud vahelt vette, ei ole nüüdsel ajal pahatihti midagi tulemuslikku peale hakata. Võrreldes siinkohal haugi aastaringset paiknemist täpselt samas piirkonnas ka ainult 10 aastase vahega (90-ndate keskpaik kontra täna), võib täheldada, et ligemale pooled nende põhiasupaigad on selle lühikese aja jooksul kardinaalselt muutunud. Kala on osaliselt ümber paiknenud hoopis uutesse piirkondadesse ja hüljanud hulgaliselt varasemaid lemmikplatse. Ja see protsess ei paistagi lõppema.

Kust teda siis otsida?
Ei julge otseselt väita, et rannikumeres haugi tingimata enam kui kaugemates vetesügavustes peaks leiduma. Samas olen aegade algusest keskendunud kalda ja rahupiirkondadele. Eelkõige seetõttu, et kala ülesotsimine ja tema asupaiga etteaimamine tundub juba sportlikult hulga põnevam tegevus kui tundide kaupa lihtsalt tuimalt keset merd vinnida. Ja kuna lõpptulemus on seni olnud võrreldavalt hea või rahuldav, puudub ka terav vajadus vaevata peakolu unelmaga, et ehk on kaugustes suuremad ja änam. Praktikas on sageli õnnestunud tulemusi vahetult võrrelda "kaugpüügi meestega", mistõttu on süvenemas arvamus, et õnn ei peitu mitte niivõrd sinetavates kaugustes vaid enamasti kümne sammu kaugusel, tavaliselt lähima kivinuki taga. Tähelepanu kaldapiirkonnale juba suunanud, julgeks väita, et tulemuslikem püügisügavus siinjuures on üpris madal ehk tavaliselt vahemikus 0,5-1 meetrit. Kevadel kipub ta jääma sinna ülempiiri lähedusse, kusjuures kala enda paiknemine on sageli näiliselt juhuslik. Haug liigub palju, koondub hetkeks gruppidesse ja samas hajub jälle veteavarustesse laiali. Seega võib teinekord püüda ühe tillukese lapi pealt tosin havi järjepannu, samas otsid neid ühe kaupa nigu narr suurelt territooriumilt taga justkui rosinaid saia seest. Suvel soojaga nihkub haug üldreeglina õhtul/hommikul päris madalasse ehk põlvest saati vette ja kolib päevasüdameks vähe sügavamasse tagasi või siirdub lõunauinakule kaldaroogudesse. Pika ja kestva kuumalaine ajal aga kaob hoopiski vetesügavustesse ja ei kipu sellisel ajal üldse arvestatavat initsiatiivi üles näitama. Kui vahest eriti varajased ja hilised tunnid välja arvata. Väga palju määrab haugi hetkepaiknemises ka momendi valgusreziim ja põhja reljeef.

Kala tasuks eelkõige piielda sealt, kus midagi on teistmoodi kui ühetaolises lagedas meres- kivirahud, sopistused, väljaulatuvad ninamikud ja üleminekud ühelt põhjakattelt teisele. Puhtisikliku rusikareeglina otsin kevadel ja suvel haugi paiknemiskohti valdavalt heledalt, kiviselt ja sisuliselt olematu taimestikuga seljandikelt ja platoodelt. Mingil põhjusel kipuvad nad koonduma just sinna ja kui lemmikkohas ei ole haugi kell 17.30, siis on ta sellel päeval otsustanud külastada antud paika lihtsalt paar tundi hiljem, äärmisel juhul homme. Heleda põhja "fännklubi" liikmena korjan jämedalt 80% oma saagist just selliste tunnustega piirkondadest. See reegel ei ole aga päris absoluutne (nagu enamik asju kalanduses), eriti eriskummaliste veeseisude korral. Kui "heledate seljandike seadus" töötas tõrgeteta läbi aastate 2005-2006 ja ka veel mais-juunis 2007 siis käesoleva kesksuve ülikõrge veeseis sundis haugi harjunud varitsuskohtadest lahkuma- nagu luuaga oleks üle pühitud! Milline seaduspära aga ajutiste "põgenikelaagrite" paiknemises valitseb, pole senini pihta saanud. Tõsi, "seljandikuhaug" ei ela mitte ainult valges marmorvannis, teda on arvestatavalt ka tumedama ning taimestikulisema põhjaga aladel. Iseäranis sügisel, suvel aga ilmutab ta aktiivsemat huvi pakutava sööda vastu ajaliselt kokkusurutumal ja hilisemal kellaajal võrreldes puhtal põhjal toimetavate suguvendadega.

Mis puutub tuuleoludesse soojal ajal, siis üldreeglina on lainetus parem kui selle puudumine. Lämmi veega kipub haug hoiduma sellesse kaldasse, kuhu õhk ja lainetus peale käib, ilmselt seoses söödakala liikumisega. Tuulearmastusel on ka oma piir-kui tulemusena muutub vesi liigsogaseks ja on täis hõljuvaid osakesi, kolib veteröövel kas varjulisemasse paika või lahkub sügavusse. Selle koha peal annab vahel väga häid tulemusi kala otsimine sogase ja selge vee piirimail. Ilmselt on haug ajutisest eluasemekaotusest väheke segaduses, koguneb punti kokku edasise tegevuskava arutlemiseks ega põlga ära möödalibisevat lanti õnneks võtta. Sügisel läheb pilt selles mõttes jälle kirjumaks, et kala kipub pire sügavamale ringi kolima ja paralleelselt tasub haugi otsida nii madalast, meetrisest kui ka enamast sügavusest. Sel ajal liigub teda rohkem juba ka tumedama/taimestikuga põhja peal ning vahel koondub seal suurtesse gruppidesse tillukesel territooriumil. Ehk sel ajal on võimalik teda püüda ühe "augu" pealt järjepannu. Vee jahenedes ja ilmastiku halvenedes ronib kusagile varju. Teinekord sügisel kui iseäranis halva/tuulise ilmaga mere peal mõistus haugi otsides otsa saab, tasuks kurss maha panna luikede järgi. Kus tunnevad end hästi nemad, seal on väga tihti end parajasti nuumamas ka havid.

Selle teemaosa lõpetuseks veel üks tähelepanek. Paistab, et vennaarm havide hulgas on lõplikult otsa saanud. Kui varasematel aegadel võisid ühest kohast järjest saada 0,5 ja 5 kilose haugi, siis nüüdseks paistavad nad olema territoriaalsel põhimõttel olema grupeerunud vanuselisse/suuruselisse sarnasusgruppi. Seljandikel peremehetsevad isendid vanuses 5-6 aastat, vähe nooremad vennad on surutud varju rooserva, päris lastesõim on kuskil hoopis peidus. Kui nüüd veel leiaks üles need kohad, kus 10+ haugid nagu mahakukkunud palgivirn koos pikutavad, poleks täielikuks õnneks rohkem tarviski.

Millal?
Ajaliselt võib kevadel ja sügisel haugi edukalt jahtida hommikust õhtuni, ainult kesksuvel selge, sooja, vaikse ja päikesepaistelise ilmaga keset päeva kipub see tegevus suhteliselt mõttetu olema. Suvel tundub selgelt parim (pikem) püügiaeg olema õhtu, kusjuures omadest kogemustest ei tähelda vaadeldava "seljandikuhaugi" superaktiivset võttu hilistel õhtutundidel, erinevalt roostikuveeres toimuvast tegevusest. Seetõttu on väljakujunenud lemmikpüügiaeg ütleme 18.00-21.30, mis varieerub veidi konkreetsest aastaajast ja ilmastikuoludest sõltuvalt. Tuleb täheldada, et sõltumata kellaajast tiksub kusagil paralleelselt veel mingi teine kelluke, miski muu ajaarvamisega või tingimustega seotud. Tulemusena võib haug hulluda täiesti ootamatult hoopis keskpäeval, nii et tekib mõte. Et kui juba soendusbänd lõuna aal sihandseid lugusid, mis siis veel peaesineja õhtul välja võlub? Ning "tippvitu aegu" valitseb pealaval hoopis surmvaikus ning viimane apaatne pealtvaatajast kalamees tikub vägisi suikuma jääma. Meres algab püügihooaeg teatavasti mais ja teoreetiliselt on võimalik püüda, kuniks jää peale tuleb. Praktikas kipub kusagil novembris siiski juba nii külmaks minema, et vend vähk hakkab apaatseks muutuma ja vähemasti kaldalähedane püük minetab oma tulemuslikkuse.

Millega püüda?
Vaadeldes küsimust millega ,on erinevaid arvamusi vähemasti samapalju kui kalamehi ja ilmselt on kõigil ka omamoodi õigus. Ridva valikul olen jäänud truuks 2.10 pikale, kergele, peenele ja nõtkele kaikale. Koos hästi tasakaalustatud ja kerge rulliga on temaga võimalik vähimagi pingutuseta "töötada" päevade viisi, ilma et õhtul üksi lihas kaeblema kukuks. Kindlasti jääb viskekaugus pikemate lattidega võrreldes mõne meetri lühemaks, kuid korralikult täiskeritud pooli puhul on ka see rannikumeres igati piisav. Kompenseerivaks plussiks sodi otsajäämise korral (madalas nii tavaline) vähem tühja kerimist ja tihedam viskesagedus. Tamiili või nööri kasutamine on ilmselt suuresti maitse ja harjumuse asi, püügi tulemuslikkusele vahet ei näe. Ja kui hirmsa neelu korral võib haugi lõdvalt püüda kasvõi supilusikaga, siis kehva võtu korral hakkavad tulemust määrama näiliselt tillukesed detailid. Piisab näiteks keerdudega trossist ja kala kaotab pakutava vastu huvi. Siinkohal märgiks, et paadunud trossivastasena eelistan kaotada selle tagajärjel mõne kala koos landiga, saades kehvematel aegadel vastutasuks tunduvalt tihedama võtmise. Aga ju trossimajandus ka areneb. Tundub kehtivat loogika - mida nirum võtmine, seda vähem täiendavaid kulinaid ja seda miniatuursem võiks olla söödaimitatsioon.

Landivalikul ei ole otsustav niivõrd see, kas on tegemist Armani või Gucciga anno 2007, vaid see, kuidas ta mängib kombinatsioonis konkreetse ridva, kasutatava tamiili/nööri, kerimiskiiruse ja püüdja tunnetusega. Ja kui lant ise juba "töötab", siis tasuks siitmaalt hoopis keskenduda tema värvuse/heleduse klapitamisele valitsevate tausttingimustega , kõik ülejäänu on juba sihikindluse ja tunnetuse mäng. Landi mäng vees ei tohiks olla ühtlane liikumine punktist A punkti B, just sujuv ja pehme ebaühtlus annab asjale palju juurde. Ilmselt on igal kalamehel olemas isiklik kogemus, kuidas muidu apaatselt lanti järgiv haug ründab teda just seismajätmise/rütmimuutuse hetkel. Ehk nimelt tunnetus, landi mängu tajumine ja sellele kaasaaitamine/rõhutamine on faktor, mis toob ühtedele kala. Ja mille ignoreerimine teise mehe samas paadis (sama landiga!) nullipoisiks jätab. Olen korduvalt sattunud ühte seltskonda kaaslastega, kes kohese resultaadi puudumisel (või naabrimehe kala puhul) kukuvad vandudes ja värisevate kätega üht lanti teise järgi ritva otsa siduma. Vahel toob see ka tulemust aga enamasti koosnebki selle kalastaja päev põhiliselt käsitöökursusest. Enese- ja ebausul on haugipüügil oluliselt suurem roll kui me endale tunnistada oskame. Päris tähtis on väljakujunenud rituaalidest kinnipidamine ja kohalike vähemate vetejumalustega ning puuslikega hea läbisaamine. Aga see on juba omaette teema.

Veel paar väikest aga olulist detaili. Kaldaäärne ehk seljandikupüük on oma olemuselt pidev ja järjekindel otsing. Ei saa nii, et siin me nüüd oleme, ankur vette ja tuld! Paiga peal konutamine annab vahel tulemust sügisel "augu" peal lanti loopides, edu ise kui selline ise aga tuleb pidevast liikumisest. Tagantjärgi vaadates võiks pilt välja näha nagu oleks Overlok õmblusmasin kaldaäärse kinni traageldanud. Tulemuseta vise ja järgmine juba 30-45 kraadi kõrvale, paat ise liikumas pidevalt allatuult.

Nagu eespool juba viidatud, peab püügiprotsessiga lahutamatult kaasnema usk oma võimetesse ja edukasse tulemusse, idioodi järjekindlusega. Need, kes on merel jõudnud lootuse kaotada ja nürimeelselt vett kui vaenlast piitsutavad, võiksid selleks päevaks kas asjad kokku panna. Või korraks maha istuda ning järele mõelda, mida saaks ja peaks järsku teistmoodi tegema. Pea kunagi ei ole. Et kohe üldse ei ole!

Aivar alias KukiMuki
(Lihvitud versioon, esmatrükk ja algallikas Kalale.ee)

Viimati uuendatud ( neljapäev, 02 august 2007 )
 
< Eelmine   Järgmine >
Foorum