Navigatsioon
Esileht
Kalamehetarkus
Väikelaevad
Galerii
Foorum
Jututuba
Sõnastik
Kaardid
Lingid
Tere Külaline.
Kasutajanimi:

Salasõna:

Jäta meelde

Unustasid salasõna?
Registreeru
Pisinipid
Kui kala puhastamisel valgub sapp laiali, siis tuleb seda kohta hõõruda soolaga ja loputada külma veega.
 
Kuidas ma Tornio jõest "elukala" püüdsin Trüki E-mail
Kirjutas paberistplika   
neljapäev, 24 mai 2007

Image Tornio-Muoniojõgi on Euroopa pikim "vabalt voolav" lõhejõgi pikkusega umbes 530 km, olles ühtlasi ka Soome ja Rootsi vaheliseks piiriks. Jõgi on küllaltki eriilmeline, muutudes kohati 100 meetri laiusest kosest pea kilomeetri laiuseks seisva veega "sonniks". Lisaks lõhedele elavad jões meriforellid ja harjused, leidub ka siiga ja haugi.

Enne aga, kui minna kalale, tuleb korda ajada loamajandus. Kõik 18-64 aastased kalamehed ja -naised on kohustatud Soomes maksma riiklikku kalastusmaksu 20 eurot aastase või 6 eurot nädalase püügiõiguse eest (küll ei kuulu sinna alla lihtkäsiõng ega tirgutamine, mis käivad igaüheõiguse alla). Tornio-Muonijõel kalastamiseks tuleb lisaks lunastada kalastusluba, mis maksab üheks päevaks 10 eurot, nädalaks 30 eurot või hooajaks 60 eurot. Hooaeg jõel kestab 1. maist kuni 15. augustini, sellal võib püüda lendõnge ja spinninguga; levinuim on landi paadist järgivedamine. Lisaks muudele piirangutele on jõel kehtestatud ka "rahulik aeg", mil kalapüük on üldse keelatud - see algab igal esmaspäeval kell 19 ja lõpeb kolmapäeval kell 19. Lõhe alammõõt Tornio-Muoniojõel on 50 cm, forellil 40 cm ja harjusel 25 cm. Alamõõdulised kalad tuleb vabastada elavana või surnuna. Ööpäevas tohib ära võtta vaid ühe lõhe. Niipalju siis mängureeglitest.

Minul oli sel aastal juba kümnes retk sinnakanti, seni olin saanud vaid harjust ja haugi. Tõsi - ühel meeldejääval korral oli rõõm taltsutada tõmbe järgi hinnates vägagi kopsakat lõhet, kuid kahjuks lahkus see kala tol korral endale sobival hetkel. Minu eelistus on spinningupüük kaldalt. Tõenäosus suurt kala tabada on nii kindlasti palju väiksem, kui paadist lanti järele vedades, aga minu jaoks on vedamine lihtsalt veidi igavavõitu tegevus. Nii ma siis jalutan õhtuti piki Tornio jõe kivist kallast ja lõbustan end haugide ja forellidega. Ka harjust on kaldalt hea püüda. Ka sellel mälestusväärsel õhtul, millest alljärgnevalt juttu tuleb, läksin oma tavapärasele jalutuskäigule, kaasas vaid spinning, landikarp ja nuga.

Veetase jões on väga madal - pole sel suvel ka siinkandis praktiliselt üldse vihma sadanud. Olen juba ilma jäänud ühest eriti kaunist, sinistes toonides raskemast forellilandist, mis takerdus kohe esimese viskega kivide vahele. Mis siis ikka, vaja leida kergem plekk. Seon otsa Türilt ostetud, minu jaoks tundmatu Atemi firma landi. Sinine 14-grammine võnkuv plekk toob üllatuslikult esimese heitega kaasa väikeste forellimaimude parve. See pilt rõõmustab mind. Liigun vaikselt mööda kallast edasi. Äkitselt on kuulda sumedat sulpsatust. Heidan pilgu, lootes pinnal silmata põgenevaid väikeseid kalu ja neid haaravat haugi, ent kõik on vaikne - ei sulpsatusi ega maimude mängu. Peagi kostab järgmine sume mats, ent jälle ei näe ma, kust see tuli.

Pean plaani sinine lant musta vastu vahetada, sest minu meelest närib Tornio haug musta meelsamini kui sinist, kui äkitselt katkestab selle mõtte minust paremal pool, umbes 25-30 meetri kauguselt kellegi veest välja kerkiv helkiv selg. Ja see mägi ei näi sugugi haugile kuuluvat! Rõõmustasin endamisi, et äkki täna tõesti lõpuks forellitan ja jätkan loopimist voolu suunas. Selge on see, et igal juhul polnud tegu väikese forelliga! Üritan visata lanti võimalikult selle paiga lähedale, kus kala end näitas. Seisan ja loobin ühe koha peal ligi pool tundi, üritades kerida erineva kiirusega ja võimalikult erinevatelt sügavustelt.

No ei võta! Vahepeal on kala liikunud mõned meetrid minu suunas ja jällegi näitab ennast. Ühel hetkel näen vilksamisi ka vette langevat saba - suur kala, see on nüüd selge! Meenub, et viimased kalad on võtnud peaaegu seisvat lanti, seepärast üritan kerida veelgi aeglasemalt ja rahulikumalt - spinninguga tirgutamine, naeran omaette. Lasen landil põhja vajuda, siis kerin natuke, jälle põhja ja jälle kerin. Töötab! Kala järgneb landile! Järgmisena kerkib ta veest välja umbes 10 meetri kaugusel, ent kahjuks minust juba vasakul, ülesvoolu. Nüüd on ta tulnud juba nii lähedale, et minus hakkab vaikselt tekkima kahtlus, et tegu võib olla lõhega. Pole lihtsalt võimalik, et forell ennast nii palju ja nii aeglaselt näitaks!

Minu poolt vaadatuna on hiiglane aga kahjuks valesse suunda liikunud ning kallast mööda ülesvoolu kalale järgi minna pole selles kohas võimalik. No nii - asi minu jaoks kaotatud, on ainus mõte. Või kerida pärivoolu? Haugi puhul poleks suurt vahet, lõhe puhul aga on. Kui läinud siis läinud, mis seal ikka - loobin voolu suunas lanti edasi ja loodan, et ehk ei takerdu ta vastuvoolu kerides kohe kivide vahele. Proovin võimalikult vaikselt oma mängu jätkata, ja siis, äkitselt... Oplaa! Näen vees oma lanti, mis on jõudnud umbes kolme meetri kaugusele minust. See peaaegu vedeleb põhjas, ja vahetult landi taga seisab hiiglaslik kala!

Vaatan ja ei suuda kuidagi tuvastada, kas lant on kala suus või ei? Kahtlane, on minu mõte, lant ei saa ju kinni olla - kala oleks pidanud sel juhul valu tundma ja üritama põgeneda. Ootan värisevi käsi seda klassikalist tõmmet, mille lõhe teeb, kui konksu suus tunneb. Olen seda varemgi tundnud ja hetkel täielikult valmis selleks, mis nüüd juhtuma peaks. Või siis teine variant, et kostub korralik sabalaks vastu vett ja kala lahkub endale sobivas suunas, ent ilma minu landita...

Ei juhtu aga seda ega teist - täielik vaikus! No mida? Ootan, ootan veel, ent ikka sama olukord- lant ees ja kalanina selle vastas. Mõtted on korralikult segi. Panen vaikselt spinningu maha ja lähen väikese ringiga mööda kive asja lähemalt uurima. Tänu madalale veeseisule on palju kive otsapidi veest väljas - need on mulle just sobivaks teeks kala juurde ja nii õnnestub mul talle vaikselt selja tagant läheneda.

See on äärmiselt üllatav ja huvitav olukord. Seisan peaaegu kala kõrval, tema aga püsib ikka liikumatult samal kohal vees, nina vastu minu lanti, ega justkui kavatsegi ennast liigutada. Minu peas vasardab aga ainult üksainus mõte - see lõhe on nüüd piisavalt suur küll, et polegi vist väga vale tegu, kui ma talle jõkke järele lähen. Vaid üks samm ja ma olen kala juures, vett tundub olema vaid poole meetri jagu...

Huvitaval kombel tundub kala vees väiksem - pakun talle mõttes kaaluks vaid 7 kilo ringis. Ent kuidas ta nüüd nii kätte saada, et ta käte vahelt ära ei libiseks? Kindad! Neid kannan ma alati kaasas, kuna kasutan nööri. Kui lant kivi taha kinni jääb, on väga hea kinnastega nöörist tõmmata - ei sooni sisse. Kiirelt moodustub peas väike tegevusplaan - kindad kätte, kätega välkkiirelt lõpuste tagant kinni ja kala kaldale! Lihtne!

Astun sammu kala poole - tema ei liigutagi - ja haaran...

Tõsiasi on muidugi see, et ega asi nii lihtne polnudki. Meie kahevõitlus vees ning minu püüded kala kinni hoida kestsid tubli veerand tundi, võibolla ka rohkem, ning lõpuks tuli käiku võtta ka nuga. Kui madin viimaks läbi sai ning kala kaldal lebas, oli mul tõeliselt hea meel, sest ka minu jõuvarud olid lõppemas. Alles siis hakkas kohale jõudma teadmine, et ma olin äsja saanud lõhe ja mitte just kärbeskaalus oleva. Kaal näitas 15,2 kilo ja pikkuseks mõõtsime 115 cm.

Vot niisugune lugu oli selle kalaga. Kuidas ta aga mind nii lähedale lasi, ilma et põgenenud oleks, on mulle siiamaani arusaamatu.

Viimati uuendatud ( kolmapäev, 24 oktoober 2007 )
 
< Eelmine   Järgmine >