Esileht arrow Kalamehetarkus arrow Kalamehejutud arrow Haugipüügist forellijõgedel
 
 
Navigatsioon
Esileht
Kalamehetarkus
Väikelaevad
Galerii
Foorum
Jututuba
Sõnastik
Kaardid
Lingid
Tere Külaline.
Kasutajanimi:

Salasõna:

Jäta meelde

Unustasid salasõna?
Registreeru
Haugipüügist forellijõgedel Trüki E-mail
Kirjutas tonuv   
neljapäev, 01 märts 2007

Image Olgu meil kelle iganes arvates mitu Eestit tahes, kuid paljude forelliküttide silmis tunneb haug end forellijõgedes küll nagu "teise Eesti" esindaja. Viimastel aastatel on hauge jõgedesse siginenud rohkesti ja iseenesest on see hea. Veel parem on meel aga selle üle, et särgi ja säinaidki on aegajalt kenasti parvedena näha ning eelmisel aastal õnnestus suureks-suureks üllatuseks ühest forellijõest landiga tabada isegi kaks ilusat ahvenat. Saavutus, mis kümmekond aastat tagasi mingiks üllatuseks ei olnud. Tookord sai isaga pillirooõngega kõiksugu lepiskalu püüdmas käidud...

Käesoleva aasta suve hakul kutsus tuttav mind samale jõele forelli püüdma. Läksime teada-tuntud kohta, jalutasime paar kilomeetrit allavoolu ning kärestiku lõppedes hakkasime püüdma. Alustasin uppuva 6 cm pikkuse Salmo Minnow vabinalandiga. Kohe alguses, esimeste visete järel, läigatas põõsa alt midagi - oo, kas tõesti ilus forell? Siis käis mats! ja kärr... Pagan, haug! Kas läheb jälle koos landiga? Seekord õnneks siiski mitte - sain kala kaldale, ca kilone poiss. Püüdsime edasi.

Järsku märkasin vastaskaldas, liivase ning madala põhja peal paati. Vana puupaat, tagurpidi vees! Kallas oli kaugel, ent paadi ees oli väike rohuvaba koht. Ei teagi, mis sundis mind lanti selle paadi ette viskama. Pärast paari ebaõnnestunud heidet läks kolmas vise täpselt paadi ette.

Käis kolks, järgnes suur laine ning siis jooksis tamiil mööda vett vastuvoolu. Oh sa kurat, kus oli alles haug - oma 3 kilo vist ära! Paadi ääre ja põhja vahe oli väike ja ju ta millegagi kuskile vastu läks, et kolks kosta oli - omapärane seik igaljuhul. Kala rapsis kõvasti, ei saanud ega saanud teda endani. Lõpuks hüppas sõber vette ning sai elukal turjast kinni. Uhh... 2,9 kg.

Järgnes paar-kolm käänakut tühja, siis tuli suur tume vastaskallas. Umbes 5-6 viske järel märkasin lanti veest välja kerides tänu polaroidprillidele, et üks paarikilone haug ujub kaldaga paralleelselt landile järgi. Jätsin kerimise pooleli, kui spinningu otsani jäi maksimaalselt meeter-poolteist. Haug jäi samuti seisma. Seisis paigal, vaid küljeuimed vaikselt liikusid - tõeline kütt...

Liigutasin lanti, koheselt käis ka haugil jõnks kerest läbi. Hetk ootamist, siis paar-kolm jõnksutamist, veel väike tõmme ja haug sööstis! Jube tugev raks käis läbi - kuna lahtist tamiili oli vaid meetri jagu, oleksin justkui tundnud, kuidas tamiil haugi hammaste vahel katkes. Samas oli tore niisuguses ägedas kassi-hiire mängus selle jõekääru valitsejale alla vanduda! Muidugi - kala oleks võinud vähemalt mu landi tagasi anda, aga hea küll. Salmo voblerid on head ja õnneks ka odavad.

Sellega me forellipüük tol korral piirduski, ehkki tegu oli täiesti arvestatava forellijõega. Pean tõdema, et enne tagasipöördumist üks 800-900 grammine forell siiski landile järele sööstis, siis aga sama kiiresti ka kadus...

Tagasi minnes mõtlesin saagi kohe vee ääres ära puhastada - ei pea nendega kodus jändama hakkama. Pakkusin kilost kala sõbrale, too oli nõus lahkesti võtma - nii vähendasin tööd poole võrra. Kolmekilose haugi puhastamine tundus nagu seatapp: sisikond oli suur, magu täis ja verd palju. Järsku tegi sõber ebamäärase häälitsuse, vaatasin - oh sa pagan, suur hiir! Kilone haug oli hiire ilmselt hiljuti neelanud, oli teine veel üsna värske olemisega ning peaaegu seedimata.

Järgmisel päeval plaanisin teisele jõele minna, lõpuks siis ka forelli püüdma. Loopisin 4-5 tundi tühjalt - ei midagi! Tagasi tulles aga silmasin kahte meest jõekaldal kükitamas, kellest üks puhastas kilopooleteisest haugi. Teine samasuur olnud koos Rapala kalli vobleriga siinsamas vastaskaldas ära läinud...

Mehed olid toredad ja pakkusid juua, mille üle mul sel hetkel oli isegi parem meel kui forelli kättesaamise üle. Küll tundusid mõlemad üsna algajad ning esimest korda sel jõel. See sai tähendada vaid üht - tõenäosus homme mõned tasuta landid saada oli märksa suurem, kui täna ilusat forelli tabada.

Nimelt on mul niisugune traditsioon: kui kohtan jõe ääres paari-kolme inimeselist seltskonda, kes algajad tunduvad, siis lähen järgmisel korral jõele teisest kaldast. Kuna polaroidprillid vee peegeldused ära võtavad ning tänapäeva landid nagu hoiatuseks järjest erksamates värvides tehakse, säravad jõekaldad ja vees olevad oksad keset suve tihti nagu jõulupuud.

Ülejärgmisel päeval seadsingi sammud samale jõele, ületasin koolmekoha ning alustasin püüki. Ilm oli vihmane, lõpuks lootsin ka tabada kena forelli. Haa! - väike valge Mepps, õnnetuseks vastaskaldas. Aga pole hullu, tagasitulles lähen nagunii omakorda üle jõe, eks siis võtan ära, mõtlesin.

Üks esimesi kuusealuseid. Praktiliselt kohe, kui lant vett puudutas, kargas otsa ca 45-50 cm pikkune haug. Sain kala kenasti kätte, kõksasin noaga kuklale, lõikasin lõpusoo läbi ning panin saagi paberisse-kilekotti ning vestitaskusse. Püüki jätkates sain kätte ja lasin tagasi veel paar haugi, selliseid umbes-täpselt mõõdus kalad.

Äkitselt märkasin midagi kummalist. Mingi imelik asi tundus veest väljas olema ja näis kuidagi veidralt liikuvat. Vaatasin lähemalt- haugi saba!!! Kala oli minu pool kaldas, madalas vees, tikksirgelt peaga põhjas ning tuhnis seal nii, et muda lendas! See pilt ei unune vist eales. Heitsin vobleri risti vastaskaldasse - nii kui plärts käis, haug kangestus. Tundus, nagu vaadanuks ta ringi, järgmisel hetkel oli mulle märkamatult tagasi normaalasendis ja kohe, kui lanti silmas, ka sööstis - kärr!

Samal hetkel, kui haug kahva õnnestus saada, läks puruks ka tamiil. Haugi suust pudenes kahva kena suutäis puruvanasid - ju ta neid seal tuhniski. Istusin maha, vaatasin haugi ning pahvatasin naerma - nii koomiline tundus olukord. Liikusin edasi. Ja mis see seal ripub? Ohhoo - sellist lanti nagu Nils Master pole ammu näinud, ahvenavärvides kena nilsu. Väike ukerdamine ning lant maandus karbis, teiste juures.

Umbes tunni aja pärast heitsin landi endapoolse kalda ette, 3-4 meetri kaugusele juurika taha. Peaaegu kohe toimus ka võtt. No nüüd on küll forell, rõõmustasin, aga ei - ikkagi haug. Kala sööstis ülesvoolu, tõmbas plaksuga tamiili puruks ja jäi seejärel keset jõge seisma. Seisis põhja peal ning liigutas suud - nagu kalad, kes akvaariumi põhja pealt liivatükke sülitavad.

Ka paari minuti pärast, kui olin otsa sidunud uue, sedakorda pöörleva landi, passis haug ikka veel liikumatult samal kohal, ajades lõpused nii laiali, kui vähegi suutis ning sulgedes nad seejärel kiirelt. Nii ikka ja jälle, kuni ta äkitselt raputas end, keeras pead ning "sülitas" välja minu vobleri, mida enne suust nähagi polnud. Uskumatu - kas nii lihtsalt käibki!? Seejärel ujus ta rohtu. Heitsin pöörleva igaks juhuks järgi ja... hetke pärast rabas sama kala uuesti! Nüüd oli kõik ilusasti näha ja tunda - oli kilo-pooleteisene veteröövel, kuid seekord polnud mu väikesel pöörleval lootustki. Hetk hiljem ujus haug, järgmine lant hambus, rohu poole...

Õngitsesin vobleri põhjast välja, sidusin otsa tagasi ning astusin edasi - hea tunne oli näha, kui kergelt haug landist vabanes. Sama vobleriga sain veel ühe 50 cm haugi ning seekordseks saagiks jäigi neli kena haugi ning kolm lanti. (Lisaks võib polaroidprilliga väikese jõe kallastel vaikselt liikudes ikka uskumatuid asju märgata: kui jällegi tuttavast koolmekohast üle läksin ning kaldale astusin, oli järsku tunne, nagu maapind väriseks ja rong jalge alt läbi sõidaks. Alles paari sekundi pärast sain aru, et tegemist oli kopraga, kes "alumisel korrusel" mööda ujus.)

Just sellised 40-50 cm jõehaugid on väga maitsvad. Kuna mul on ka kaks venda kalamehed, siis ema, vaeseke, saab väga tihti kaladest midagi teha. Tõsi - noorem vend on viimastel aastatel peamiselt jahipidamisega tegelenud, kuid kala viiakse emale siiski palju. Ema teeb ülihäid haugiroogasid (tõenäoliselt teeb lihtsalt häid kastmeid ja marinaade ning käib osavasti ringi maitseainetega, ehk siis kõiges selles maitseks misiganes kala ülihästi). Haugi headest maitseomadustest kõneleb aga ka fakt, et üks lendõngitsejast sõber, kes enne ikka haugi peale pähh! tegi, sel kevadel lendõngega haugi püüdis, neist kotlette tegi ja pärast tunnistas, et kuradima maitsvad olid saanud...

Nüüd aga jõuame asja juurde, ja nimelt - haugid ei sega forellipüüki! Vaatamata sellele, et sel aastal palju haugirohkeid püügipäevi trehvas, oli forellipüügis aasta nagu iga teinegi - ei saa üle ega ümber 30-35 kilost forellist, mis hooaja jooksul traditsiooniliselt ära võetud sai. Tõsi - järjest rohkem on kasvanud kotikalade suurus ehk isiklik alammõõt, aga see on ju tore.

Peale selle, et haugid pakuvad küllaga püügimõnu ja on maitsvad, on paljudel siiski arvamus, et haug on teisejärguline kala. Jahimehest vend ütles kord, et forelli püüdma minnes haugi saada on sama, kui põdrajahti minna ning kährik lasta! Muidugi - kui lähed forelli püüdma ja järsku võtt toimub, loodad ju tabada forelli. Arusaadav, kuid kas on?

Vene ajal levis forellipüüdjate seas tava, et forellijõest püütud haugi võis aastaringselt ära võtta, tappa või mida iganes temaga teha, aga jõkke tagasi ei tohtinud lasta. Siiani räägivad paljud vanemad mehed, et kõik haugid tuleb forellijõest ära tappa, kuna nad söövat forellid ära - just sellepärast forelli polegi. Aga katsu sa neilt ainult küsida, kust nad seda võtavad või nii täpselt teavad - kohe vaadatakse sind kui mitte "õiget" meest. Ja kahjuks on see veendumus edasi antud ka päris paljudele noortele.

On kuulda olnud kalamehest, kes haugidel sabad poolenisti ära lõikab- siis ei saavat haug enam nii kiiresti ujuda ning forelle püüda! Käesoleva aasta kevadel, kaheksa päeva enne haugipüügi algust, sain ma Pärnu jõest kaks kena haugi. Üks luuras kalda alt ja ujus varjuna mitu head meetrit landile järgi, enne kui võttis ning seejärel hooga vaat' et kaldale välja kargas. Kena, vähemalt 2,5 kilone haug oli, ning heameel oli teda vabastada, teda kosumas ning taas kalda alla varjumas näha. Loodetavasti ta mõnel eelpool kirjeldatud "esimese Eesti" mehel landi viis. Või siis haugist lugu pidaval kalamehel lubatud ajal panni särisema pani...

Õnneks ei kohanud ma sel aastal puude külge naelutatud hauge. Eelmisel ja üleeelmisel aastal paar-kolm sellist korda oli, kui leidsin hauge puu okste külge lööduna ning mädanevatena. Ka kivi pealt olen hauge leidnud - kord olid kaks sedavõrd segi pekstud, et vaevalt õnnestus liik tuvastada. Nii vastik tunne tekkis, et sel päeval enam edasi ei püüda ei tahtnudki... Arusaamatuks jäi, miks oli vaja need haugid sel moel ära retsida? Ons haug süüdi selles, et ta haugina marjast koorus?

Muide - kaks vanemat ning suuremat aktivisti forellipopulatsiooni taastamisel on öelnud, et forell ei ole üldsegi haugile peamiseks ning suuremaks toiduks. Ka ei ole ma haugide kõhust eriti leidnud forelle, küll aga on sealolnud palju küll igasugu putukaid, lepamaime, hiiri jms. Eks lepamaim olegi suuresti haugi toiduks forellijões. Olen näinud ka vaatepilti, kuidas umbes 40 cm haug ja 15 cm forell jões kõrvuti seisavad. Või kuidas nii haug kui ka forell kõrvuti landile järgi ujuvad. Kui loodus on asjad nii korraldanud, et jões elavad koos nii haug kui forell, ju see niimoodi peab olema. Inimene ärgu torkigu siin vahele, veel vähem aga püüdku midagi "arvata" või "teada", kuidas tema meelest õigem on. Minu tagasihoidlik soov on, et kõigesse elavasse suhtutaks austusega.

Tegele pealegi oma hobiga, aga tee seda tsiviliseeritult ning suhtu loodusesse lugupidavalt. Väga vastik komme on puude külge segi taotud hauge jätta - justkui teistele näitamiseks, kui kõva mees sa oled, sealjuures ise end veel õige mehena tundes. Ei ole isegi sõnu selliste inimeste kohta... Tõsised kalamehed nii ei käitu.

Kui ka üksainus noor kalamees aru saab, et äkki ta iga kord kõige õigemini ei käitugi, on see kirjutis asja ette läinud. Kena kalaõnne kõigile, kes seda väärivad - mida iganes Te ka ei püüaks!

Viimati uuendatud ( reede, 02 märts 2007 )
 
< Eelmine   Järgmine >
Foorum