Esileht arrow Kalamehetarkus arrow Tonka arrow Latika tonkapüügist Suur-Emajõel
 
 
Navigatsioon
Esileht
Kalamehetarkus
Väikelaevad
Galerii
Foorum
Jututuba
Sõnastik
Kaardid
Lingid
Tere Külaline.
Kasutajanimi:

Salasõna:

Jäta meelde

Unustasid salasõna?
Registreeru
Latika tonkapüügist Suur-Emajõel Trüki E-mail
Kirjutas tsuks   
teisipäev, 02 jaanuar 2007

See kurikuulus Emajõe latikas. Kui paljud on teda püüdnud, kui paljud üritanud ja veel rohkemad temast ainult kuulnud - aga näe, pole veel püüdma jõudnud... Siinkohal tahakski jagada algajatele kalameestele (aga miks mitte ka nendele "paadunutele", kes alles kavatsevad Suur- Emajõge avastama tulla) Emajõe tonkapüügikunsti. Alljärgnev jutt ei pretendeeri absoluutsele tõele, kuid mingid algtõed tahaks ikka esile tuua. Ikka selleks, et Emajõele latikale tulles ei raiskaks Te oma väärtuslikku aega rakenduste sidumiseks ja ümbertegemiseks, vandumiseks, vastava konksu poest toomiseks...

Ritv
Klassikaline Emajõe tonkaritv on 1,5-2,4 m pikk toimega 40 - 100 g. Kasutatakse ka 4-5 meetriseid, põhimõte on sama, mis lühikesel tonkal, kuid kasutada saab tunduvalt peenemat rakendust ning jääb rohkem manööverdamisvõimalusi kala rohuvahelt väljatoomisel. Head on (vene) klaaskiud-fiiberridvad, kuid vabalt saab kasutada ka süsinikritvu, neid trollingu omi. Miks sellised kaikad, küsite? Asi lihtne - põhjuseks on kasutatava rakenduse kaal.

Tina
Tina peab olema küllalt raske, umbes-täpselt 60 g. Selle tõttu murrate peenemat sorti ridva rakenduse viskel või kala haakimisel lihtsalt puruks. Tina kuju peaks olema võimalusel lapik, kas "lusikas" või kandiline. Kui püüate paadist ja viskate tonka allavoolu piki jõge, siis võib tina olla ka kergem ehk 20 - 40 g ja kuju ei oma tähtsust. Kaldalt püügil aga kannab vool kerge tina lihtsalt kaldasse. Miks lapik? Kasutasin üksvahe koonusekujulisi, lihtne valada ja kerge välja kerida, ei jää põhja kinni, aga sellisel on jälle teine viga - vooluga allapoole kandudes käib ta ümber oma telje ringi ja lipsud keerduvad ümber pealiini. Seega soovitan lapikut.

Rull
Rulli saab valida vastavalt maitsele ja rahakotile. Aga kui letil on kõrvuti Nevskaja ja inertsivaba ja hind on üks, siis raudselt Nevskaja! Kel aga spinningurull veidigi jukerdab, näiteks ei viska igakord looka tagasi ja seega enam spinningupüügiks hästi ei sobi, võib sellist rulli edukalt kasutada tonkapüügil. Vastavalt rullile tuleb valida ka rakendus. Kuid enne üks soovitus - vaadake üle ridvarõngad. Kel vana vene ritv käepärast, vaadaku neid raudrõngaid - kindlasti on nad seestpoolt soonelised ja sälgulised, mistõttu juba paari püügikorraga on tamiil kandiline ja karvane. Seega uued keraamilised rõngad poleks sugugi liiast ja õnneks on neid pea igas kalastustarvetepoes ka müügil. Kel aga moodsam ritv ja inertsivaba rull, võib julgelt mõelda nöörile.

Tamiil või nöör?
Nevskaja puhul kindlasti tamiil. Kes oma viskeosavuses 100% kindel, võib panna peenema, näiteks 0,3, ent parem oleks 0,4-0,5 mm läbimõõduga - lihtsam sasisid harutada. Peenemaid tamiile tonkal kasutada ei saa, kuna tina on raske ja piisab vähegi kopsakamal kalal otsa tulla, kui hakkab pihta loterii. Ärge unustage, et ritv on kaigas ja Nevskajal sidur sisuliselt puudub. Isegi kahekilone latikas vastuvoolu välja tuua on tükk tegemist. Kel inertsivaba rull, sellele soovitaks pigem nööri - peenem, tugevam, tundlikum (lihtne haakida - nõks ja valmis), kuid ka tunduvalt kallim.

Lipsud
Seevastu lipsud tuleks teha alati tamiilist (kel kunagi nöör sassi on läinud, see teab, et sõlme saab lahti saab ainult noaga. Nutad, aga lõikad!). Vahe on läbimõõdus: kui pealiiniks on tamiil, siis lips võiks olla alates 0,2-0,25 mm, kui nöör (ja kasutame inertsivaba rulli), siis peenem - sidur aitab järske tõmbeid summutada ja saab ka 0,18 lipsuga hakkama. Kuigi eeskirjad lubavad kasutada kuni kolme lipsu, soovitan piirduda kahega - vähem sassiminekuid.

Konksud
Konksud peaksid olema lisakidadega, et ussipundar või ööuss paremini otsas püsiks. Konks peaks olema suur (ärge unustage, et juba kahekilosele latikaIe mahub pinksipall suhu, aga nii väikestega te ju ei piirdu!). Seega konksuteraviku ja -sääre vahe võiks olla vabalt 1 cm, et haakimisel konksu kala suust välja ei tõmbaks. Pikk konksu säär või lühike - see on juba maitse asi. Isiklikult olen viimasel ajal kasutanud lühikese säärega kollaseid konkse. Vaevalt, et nad nüüd kullatud on, aga roosteuss neid küll ei söö. Kas valida aasaga või labaga, pole suurt vahet, kuna tamiil tuleks soovitavalt siduda ikka konksu sääre külge (st labaga konksu sidumise sõlmega). Ja kindlasti peaks konksud olema teravad, siis haagib latikas end tihti ise otsa.

Kuidas rakendada?
Enamlevinud moodus on jäigalt kinnitatud tinaga kõige all, mis seotakse otsa tavalise aasa abil. 10-15 cm tinast kõrgemale seotakse esimene lips pikkusega ca 30 cm ning sellest omakorda 30-40 cm kõrgemale teine lips. Kes kasutab kolmikpöörlaid, ärgu unustagu, et iga sõlm nõrgendab rakendust. Igasugused lipsude eemalhoidjad traadid on Emajõel liiast, ainult segavad ja koguvad prahti. Ussid konksude otsa ja rakendus vette! Tonka toetatakse umbes 1 m kõrgusele hargile ja jäädakse võtmist ootama. Tonka käepideme võib ka natuke maasse suruda, muidu võib ritv koos suure kalaga lihtsalt minema "kõndida".

Kuidas võtmist näha?
Suure latika võttu näeb palja silmaga, ilma mingite lisavidinateta, aga kõige lihtsam signalisaator on pajuvõsast lõigatud pöidlajämedune ja 10-15 cm pikkune pulk. Koorige see ära (valget on paremini näha), lõigake otsa peale noaga sälk ning riputage 20-30 cm ridvapitsist eemal tamiilile. Latika võtu puhul hakkab pulk hullupööra üles-alla hüppama. Teine variant on kellukad. Mugav, kui neid saab kinnitada pitsile, siis ei pea helisejaid kala väljavedamisel iga kord otsast võtma. Ööpüügiks on lisaks kellukatele saadaval ka valguspulga hoidjad.

Haakimine
Kelluke heliseb, pulk hüpleb ja ridvapits tõmbleb. Vaja haakida - aga kuna? Suurema latika puhul on lihtne, tõmbed on tugevad ja haakida tuleks just sel hetkel kui jõhv pingule tõmbub - siis piisab 30-50 cm nõksust. Väiksema latika või muu pisikala puhul käib haakimine tavaliselt huupi. Kui ei jäägi otsa, pole ka lugu. See, kuidas keegi oma haagitud kala kaldale saab (või ei saa), jäägu juba igaühe enda teha. Pikema varrega tugev kahv pole siinjuures sugugi liiast.

Sööt
Parim sööt latikale Emajõel on uss, olgu ta siis öö-, vihma-, mulla- või leheuss. Üks erilisi lemmikuid on sõnnikuussipundar, nii oma 10 tk korraga konksul. Latikat on saadud ka ussijupiga, kevadsärje ajal, ent eelistus on siiski suuremal vingerdaval suutäiel. Püüdes latikat suvel tuleb eelistada söödaks ööusse, kuna väiksemad ussid nokib pisikala kähku ära ja tulemuseks on krussis närvid ja üleüldine usside kaevamine. Sügise poole võiks kasutada sõnnikuussipundart. Prisked, vingerdavad ja lõhnavad - maiuspala rasva koguvale latikale.

Kuidas püüda?
Kevadrände ajal peaks tonkad viskama keset jõge, sest ülestulev latikas liigub ikka sügavamas vees ja korjab möödaminnes üles ka teie poolt pakutud ussi. Suvel tasub proovida jõe käänude sisekurvidel, kus pikad madalikud. Sinna tuleb latikas tavaliselt toituma, ja tabada võib teda nii madalalt, rohu tagant, kui ka sügavalt. Seega, kui kasutate kolme (lubatud) tonkat, võite visata nad erinevatesse paikadesse jõel. Samuti tasub proovida püüda jõe kitsamates kohtades pisut raskema tinaga (seal on vool tavaliselt kiirem), kuid tõenäosus liikuvale latikaIe "pihta saada" suurem. Sügisel, kui latikas talveks rasva varub ja aplalt toitub, võib teda tabada praktiliselt kõikjal jões.

Millal püüda?
Parimad latikapüügi ajad on tema rände ajal ehk siis hiliskevadel, kui ta Peipsist kudema tuleb, ja sügisel, kui rammusad latikad tagasi järve laskuvad. Kevadrände ajal õnnestub olenevalt aastast ja veeseisust ka sellele kuldset värvi marja täis järvelatikale pihta saada. Aga põhipüük on ikka sügisel, augustis-septembris, mõnikord isegi oktoobris. Kellaajaliselt on parimad püügiajad päikesetõusu ja loojangu aegu. Hommikul peab varakult kohal olema - kui silm juba seletab, kus vesi ja kus kallas, võib tinad-konksud vette virutada. Õhtul on asi lihtsam: püüda saab täpselt nii kaua, kuni silm veel eristab, mida sa konksu otsa ajad, kas oma näppu või ussi.

Sügisel kannatab püüda päev läbi, sest õlut juua ja päikest võtta on juba külm ja ega latikaski pirts pole, võtab vahelduva eduga hommikust õhtuni. Kuna tegu on parvekalaga, siis toimuvad võtud tavaliselt hooti. Kui tonkad on enamvähem ühes kohas, siis tilisevad nagu kiuste kõik korraga, aga kui võtab pidevalt ainult ühte rakendust, siis tuleks teised üle vaadata ja teise kohta visata. Kas on lipsud sassis, mingi ujuv praht konksude külge takerdunud või lihtsalt trehvas jõesängis koht, mis jääb latikate liikumisteest eemale.

Söötmisest
Kas tasub kohta eelnevalt sisse sööta või mitte? Kui püük toimub kaldalt, siis eriti ei kujuta ette, millise nipiga õnnestub kiire vooluga jões see sööt täpselt püügipiirkonda toimetada ja veel nii, et ta sinna püsima jääks. Lihtsam on kasutada söödatopsiga varustatud tonkat - tulemused võivad olla üllatavad. Kui aga püük toimub paadist ja 10-20 meetrit allavett, on koha sissesöötmisest kasu küll, kuid arvestage, et nurud j a särjed võivad muuta põrguks rahuliku looduse nautimise ja rikkuda suure kala püüdmise meeleolu. Sissesöötmiseks kõlbavad pea kõik lepiskala toidud alates keedetud nisust ja lõpetades firmasöötadega.

Lõpetuseks
Kes kordki latika "närimisele" pihta on saanud ja kümmekond tükki välja tirinud - just siis, kui kõik kellukad korraga tilisevad ja sa jooksed end ribadeks järjestikku haakides ja jõudsalt vastupunnivaid kalu välja tirides - see vaevalt enam tonkapüüki nüriks ja passiivseks püügiviisiks peab. Kogenud kalamees tuleb sellepärast ikka ja jälle Emajõele tagasi, ükski vahemaa pole selleks enam liiga pikk.

Kohtumiseni Suur-Emajõel ja loodan, et need näpunäited aitavad teil käe valgeks saada. Soomuseliseks, limaseks ehk siis kalaseks!

Viimati uuendatud ( neljapäev, 08 veebruar 2007 )
 
< Eelmine   Järgmine >
Foorum