Esileht arrow Kalamehetarkus arrow Talipüük arrow Sikutiga jõgedel ja järvedel
 
 
Navigatsioon
Esileht
Kalamehetarkus
Väikelaevad
Galerii
Foorum
Jututuba
Sõnastik
Kaardid
Lingid
Tere Külaline.
Kasutajanimi:

Salasõna:

Jäta meelde

Unustasid salasõna?
Registreeru
Sikutiga jõgedel ja järvedel Trüki E-mail
Kirjutas sepaonu   
esmaspäev, 29 jaanuar 2007

Image
Sikutipüük jõel
Mina jõudsin tirgutamise juurde üsna loomulikku teed pidi. Olin paadunud "ussipiinaja" ja käeväristaja ning vahel harva, igavuse peletamiseks, vehkisin mõne sikutiga, mille olin juhuslikult ostnud ja isalt pärinud. Eriti midagi ei saanud. Siis aga kohtusin paari kalamehega, kes millegipärast kogu aeg said - nii kasvas mul huvi.

Hakkasin tähelepanelikumalt vaatama kalapoodides pakutavat, uurisin, millega põhjanaabrid püüavad, üritasin ise meisterdada. Aeg oli muidugi selline, et ega midagi eriti saada polnud. Juhus viis kokku mind ühe kalamehega Rootsist, kes näitas oma varustust ja pidas pika ja põhjaliku loengu tirgutamisest. Loengu kokkuvõttev iva oli selles, et kala peab seisvat tirku võtma. Kuulsin ka esimest korda saladuslikku sõna värvikonks. Soetasin varustust, uurisin kodus vannis, mida tirk vees teeb, ja lõpuks hakkasin stabiilselt ka kala saama.

Praegusel ajal kaubapuudust muidugi pole. Kalastuspoed pakuvad suures valikus nii piki- kui põiktirke, värvikonkse, kette ja lülisid nende kinnitamiseks. Sikusid saab osta isegi kodust välja tulemata mõnest internetipoest. Kindlasti on märgatud selliseid nimesid nagu Rapala, Kuusamo, Lindroos, Salmo, Nils Master, Lucky John jpt, kelle kõrval on ka nimetuid isetegijaid. Algajal on kindlasti selles kaubakülluses raske orienteeruda - mida osta? Nõu annavad nii kaupmehed kui ka sõbrad.

Sikudest üldiselt

    Minu jaoks jagunevad mängu järgi pikisikud kolmeks.
  • Esiteks siku, mis jookseb langedes ühte punkti, asugu see siis all või külje peal. Enamasti jookseb olenevalt sikust ja tõmbe pikkusest siiski külje peale, peatub hetkeks ja vajub alla.
  • Teiseks siku, mis peale tõmbe lõpetamist loperdab alla, hoides ennast maksimaalselt horisontaalasendis – mäng sama, mis traditsioonilisel peipsi sikul.
  • Kolmandaks sikud, mis langedes teevad igasugu poognaid ja mõne puhul tundub, et iga kord ka erinevaid. Põhjuseks võib olla see, et mõned keerutavad rohkem tamiili, pööreldes ümber oma telje ja osa mängust on seotud tamiili keerdus olekuga.

Põiksikud mängivad üldjuhul sarnaselt: kõigepealt sukeldumisliigutus ja peale seda ringi-, ovaali- või kaheksakujuline horisontaalne liikumine, olenevalt tõmbetugevusest, voolust ja sikust endast. Põiklante võib võrrelda pöörlevate lantidega: kõik pöörlevad ja kõik kiiguvad.

Sikud valmistatakse enamasti värvilisest metallist ja täidetakse tinaga. Materjalideks on üldjuhul punane ja valgevask, roostevaba teras, värviliste metallide sulamid, kasutatakse ka galvaanikat. Sikut omal käel valmistades on kõik võtted lubatud. On teada, et sikusid saetakse ja viilitakse ka vanadest kirikukella tükkidest - seda materjali erilise värvi pärast, mis tuleb hõbedasisaldusest pronkskellas. Lihtsaim viis ise sikut teha on siiski kahe sikupoole eraldi valmistamine õhukesest pekist, nende täitmine tinaga ja ühendamine jootmise teel.

Poest ostetud sikud on enamasti kõrgpoleeritud ja kaetud spetsiaalse lakiga, aga on ka erandeid. Kui siku läigib kenasti ka peale mitmeid kalapüüke ja olete sellega rahul, siis on kõik okei. Kui aga lant hakkab tuhmuma, peaks esimese asjana hindama, kas siku on lakitud või mitte, seejärel vajadusel kogu laki eemaldama ja landi pinna uuesti poleerima. Poleerimiseks on parim väike lihvpink, nurklõikaja vilt- või riidekate ja natuke poleerpastat. Kui seda võimalust pole, ajab asja ära ka tükike pehmet riiet ja poleerpasta.

Mõned kalamehed omi sikuteid ei poleeri, vaid kraabivad noateraga ja saakide üle ei kurda. Kui palju peab talilant läikima või mitte, on vaieldav. Võite ise omi sikusid kaunistada nii värvimise kui ka kleebistega, mis poodides saadaval - kõik on lubatud. Ise ma kunagi tervet karbitäit üle ei viitsi nühkida ja osad sikud hoian ekstra tuhmina - vahest lihtsalt võtab paremini tuhmi.

Pikisiku suurus ahvenale on tavaliselt 3-5 cm, aga vahel ka pikem. Sügavamas vees ja voolus püütakse enamasti suuremate sikudega, madalates järvedes väiksemate ja kergematega. Eraldi tahaks öelda, et kui põiktirguga haugi tirgutada siis mulle tundub, et paremad on põigid pikkusega 6-9 cm. Enamus põike jääb ju haugi söödakaladest oluliselt väiksemaks. Küsimus on vist selles, et pikem põik on ka raskem, inertsem ja suurema mänguga.

Värvikonksu kasutades võiks ühendusketi pikkuseks olla keskmiselt 7 lüli, ent reegel see pole ja sõltub loomulikult siku suurusest. Väga pikkade kettide kasutamise korral muutub värvikonksu töö rohkem marmõssi mänguks, ka soodustab pikk kett sassiminekut, pikad tõmbed muutuvad probleemseteks. Samas on tõsiasi see, et mida halvem on võtt, seda kaugemal peaks sikutist olema punkt e. värvikonks, mida ahven ründab. Seega üks paras kompromisside otsimine. Sikude värvist rääkides ise kindlaid lemmikuid ja eelistusi ei oma, ehkki mitmed Soome autorid väidavad, et teatud aegadel on võtt seotud teatud sikutüüpide ja värvidega. Otsus, millise sikuga püüda, tuleb "lambist": vahel püüan valgega, vahel punasega jne.

Sikutiõnge valib igaüks omale ise, siin mingit reeglit pole. Loeb ainult kasutusmugavus ja endale meeldimine. Sikutiõnge rull võiks olla selline, et oleks mugav tamiili järgi lasta ja sisse kerida. Mida suuremad sügavused, seda parem peaks rull olema. Eraldi küsimus on, kas sikutiõngel peaks olema ka nooguti. Ise kasutan põigiga püüdes pikemat reguleerimisvõimalusega noogutit ja mitte selleks, et võttu näha, vaid selleks, et pehmendada tõmmet. Kahtlejatele niipalju, et kala võtt on tunda ka ilma noogutita, ent noogutiga lihtsalt näete seda konkreetsemalt. Pikisikuga püügil on nii ja naa, madalates järvedes mulle meeldib noogutiga püüda, Peipsis aga mitte, kuna seal vaja kõik veekihid läbi püüda, seega ka tamiili vaja palju sissekerida ja välja lasta, nooguti aga jäätub ja tundub ebavajalik.

Püügist

Image
Tavapärane sikutipüügi tulemus
Sikutipüük veekoguti on üsna erinev, ent ühendav reegel on kõikjal see, et kala on vaja üles leida. Eesti oludes on põhilisteks sikuti kaladeks ikkagi ahven ja haug. Ahven hoiab teadupärast suurematesse või väiksematesse parvedesse ja need kas seisavad kusagil paigal või liiguvad. Igal järvel ja jõel on talvel mingid paremad püügirajoonid, mis võivad olla sügavamad järveosad, kõrkjarajoonid, madalikud jms, jõgedes kindlasti augukohad.

Tuttaval veekogul tirgutades on ikka mingi eelnev kogemus olemas, kus kala võiks asuda. Võõral veekogul aga tuleb lihtsalt otsida, ainsaks abistavaks infoks võivad olla kellegi vanad puuriaugud.

Puuriauke peab oskama eristada, kuna "ussipiinaja" ja sikutimees käituvad erinevalt, sellest tulenevalt on erinevad ka jäljed lumel või jääl. Üldjuhul sikutipüüdja kaua ühe augu peal ei istu. Ise ma madalas järves üle 20 - 30 tõmbe ühes augus ei tee ja 90% esimestest kaladest on alati tulnud esimese 10 tõmbe jooksul. Üsna tavaline on ka see, et võte on esimese siku vajumise ajal, selleks peaks valmis olema.

Kuna kala otsides peab palju puurima, peab puur olema hea ja terav - muidu ei viitsi ju puurida. Jääkulp võib kaasas olla, aga piinlikult auku jääsulbist puhastada pole vaja. Olenevalt jää paksusest piisab kas puuriga vee edasi-tagasi liigutamisest, mis jääsulbi august välja toob, või vajadusel natuke kulbiga välja viskamisest. Jääaugu piinlik puhastamine jääsulbist võib isegi võtule negatiivset mõju avaldada. Samas- mina ei poolda püüki läbi paksu jääsulbi, sest kui toekama ahvena otsa lööb, ma ei näe teda, kui tahan teda käega august haarata. Kui tõsisem kala otsa tuleb ja auk täitsa puhtaks tehtud, on jällegi hea natuke jääsodi või lund auku tagasi lükata, kala käitub rahulikumalt.

Esimene asi püüki alustades on muidugi põhja loodimine. Mina puurin tavaliselt kolm-neli auku ette ja püüan need seejärel läbi. Ühe augu juurest teise juurde liikudes tavaliselt sebin tamiili aasadena ja võtan lihtsalt kätte, kontrollin sügavust ja hakkan püüdma. Püük ise, nagu nimigi on ütleb, on sikutamine: tõste ridvapitsiga 1-25 cm ja paus 1-5 sekundit. Ise teen tirgutusi tavaliselt 5-10 cm ulatuses. Põhiline viga, mida tehakse, on see, et vehitakse sikuga liiga pikkade tõstetega ja liiga tihedalt, ehk pausiosa jäetakse ära. Vahel võtab kala tirku ka langemise pealt, aga enamasti siiski pausi ajal. Tõstete intervall ja pauside pikkuse vahekord on tähtis. Igaüks püüab, nagu talle meeldib, aga need korrad, kui sina ei saa ja sõber saab, ei pruugi kohe siku viga olla- võrrelge oma mängu sõbra mänguga, tihti on mängu muutmisest kasu.

Kala võtu parandamiseks on kaks teed. Üks on erinevate sikude proovimine, värvikonksude vahetamine, väga halva võtu korral ka konksu söödastamine jms. Ise olen mõnikord teinud nii, et pannud halva võtu korral motõlli või paar ühe kolmiku haru otsa ja olen saanud togiva kala võtma, sealt edasi olen püüdnud ilma söödata. Teinekord olen vahetanud värvikolmiku lõngaga varustatud kolmiku vastu, on samuti aidanud. Arvan, et põhjus peitub selles, et ju tahtis kala sel päeval aeglaselt vajuvat ja kõlkuvat kolmikut. Teine viis on proovida erinevaid tirgutusliigutusi, mis võiksid kalale meeldida ja teda võtma panna.

Enamasti hoidub ahven järvedes ja jõgedes põhja lähedusse, aga tihti saab teda ka keskmistest veekihtidest ja ka üsna jää alt. Peipsis on täiesti kindel reegel, et läbi tuleb püüda kõik veekihid, sama võib ka järvedes ja jõgedes teha, kui põhjapüük loodetud tulemust ei anna. Sikutimänguga ülespoole nihkudes, kas lihtsalt kätt tõstes või tamiili sisse kerides, kala tõuseb koos tirguga. Miks ahven tirgu jää alla jõudes tihti otsustab rünnata, on raske öelda. Kas on põhjus selles, et jää all ja puuriaugu läheduses on heledam kui põhjas, või tuleb tal meelde sügisene maimuõgimine pinnas, või hoopis vaatab, et saak hakkab käest kaduma. Pole harv juhus, kui ahven tuleb sikule lausa jääauku järgi.

Nippidest

    Mõned trikid, mida võiks proovida.
  • Kui põhi võimaldab ehk sammalt ja taimestikku pole, siis solgutatakse tirku põhja peal koputades vastu põhja. Võib "sügada" põhja ja teha pausi, jättes tirgu lebama põhja peale ja võib peale "sügamist" üle minna tavalistele tõstetele. Kala võib võtta nii põhja peal lebavat tirku kui rünnata sikut tõstetele üle minnes.
  • Tirgutamispausi lõppedes langetatakse tirku aeglaselt, võib ka sambla sisse lasta. Väga hea nipp. Tihti kalal suu sammalt täis, kui jääle tõstate.
  • Sikut võib tõsta lühikeste ja järskude järjestikuste tõstetega 30 cm kuni meeter ülespoole ja siis aeglaselt langetada. Ülesliikumine võib olla erinev, kuni kiiruseni 5-6 sikutilööki paari sekundi jooksul ja liikumine meeter üles. Aeglaselt tähendab ca 10 sekundiga 20 cm allapoole. Negatiivne selle liigutuse juures on see, et paljudes veekogudes hakkab sellise mängu peale võtma lepiskala - juhul, kui tirk on värvikonksuga varustatud.
  • Tirk mängitatakse jää alla välja ja siis tehakse 5-20 järjestikust sujuvat tirgutust ilma pausita, siis pikem paus ja/või aeglane langetamine.
  • Pausi ajal võib proovida koputust, kopsates näiteks nimetissõrmega vastu ridvapitsi või teise käega vastu ritva hoidvat kätt. Sellega liigutame korra värvikonksu.
  • Kui järjekordne kala on jääle tõstetud, isegi kui ta tuli põhjast, laske siku prooviks alla mitte vabalangemisega, vaid aeglaselt. Tihti tõuseb ahven üles koos oma väljatõstetava suguvennaga.

Üks väga oluline asi tirgutamise juures on tempo hoidmine. Kala siku otsast ära ja esimene asi siku auku tagasi! Rabistada pole vaja, aga kui pikem paus tuleb vahele, võib kala jää alt põhja tagasi laskuda või üldse ära minna. Ahven ei võta päev otsa ühtlaselt, on ikka parema võtu hood ja tühjad tunnid, seega, kui tuleb, tuleb katsuda neid seeriaid pikendada. Kes juba kaua sikutiga püüdnud, vaevalt, et midagi uut siit leidis. Loodan, et suutsin mõnele algajale siiski abiks olla.

Kivi kotti!

Viimati uuendatud ( neljapäev, 01 veebruar 2007 )
 
Järgmine >
Foorum