Esileht arrow Kalamehetarkus arrow Kalamehejutud arrow Jutuvõistlus 2006: Kuidas Mollusk endale nime sai
 
 
Navigatsioon
Esileht
Kalamehetarkus
Väikelaevad
Galerii
Foorum
Jututuba
Sõnastik
Kaardid
Lingid
Tere Külaline.
Kasutajanimi:

Salasõna:

Jäta meelde

Unustasid salasõna?
Registreeru
Jutuvõistlus 2006: Kuidas Mollusk endale nime sai Trüki E-mail
Sisukord
Jutuvõistlus 2006: Kuidas Mollusk endale nime sai
Lehekülg 2
Lehekülg 3
Lehekülg 4
Lehekülg 5
Lehekülg 6
Lehekülg 7
Lehekülg 8
Lehekülg 9
Emajõe Nupuklubi 2006 aasta jutuvõistluse võidutöö

Tähelepanu! Tegelaste igasugused sarnasused reaalsete elus, surnud, ja rahvuskangelasteks kuulutatud isikutega on pinnapealsed ja ei pretendeeri täielikule tõele. Autor on oma lõbuks pookinud neile külge igasugu sante iseloomuomadusi ja rumalaid repliike. Kui keegi peaks ennast allpooltoodud kirjatükis ära tundma, siis ei võta autor endale vastutust aknast alla heidetud monitoride, vihaga puruks löödud klaviatuuride ja nende kirjamarkide eest, mis autorile saadetavate kurikirjade peale kleebitakse. Alljärgnev on tekst ”as is” ja igasugune mõeldav garantii on autori poolt juba ette kehtetuks tunnistatud.


Kuidas Mollusk endale nime sai

Joon istus oma asjatundmatu käega kollaseks värvitud eramu ees lumest puhtaks pühitud trepiastmel, suitsetas Magnat ja valutas vaheldumisi vasakut ja paremat jalga. Jalad valutasid sellepärast, et Joon oli nendega eile kalal käinud. Tegelikult polnudki jalad Joone põhiline probleem, peaga oli rohkem tegu. Pea nimelt valutas ka, aga vahelduseks valutamisele tekkisid sinna üllatavalt skisofreenilised mõtted. Külmikus juunikuu ”Nelli Teataja” vahele mässituna kuivasid seitse pisikest ahvenat, mis vajasid puhastamist. Ja naine ei olnud ikka veel maha rahunenud. Loopis, sindrinahk. Asjadega. Oli Joone kaks isetehtud sikuskaritva hoobilt pooleks murdnud, kui need tal kodus kasukat seljast võttes millegipärast käisest olid pudenenud.

Suits haises vastikult, aga poole pealt seda ära visata Joon ei täinud.

Maja ees vaalu sõidetud lörtsis peatus päevinäinud auto, millest ronisid välja Volts ja keegi nooremapoolsem pintsaklipslase riietes tegelane. Auto oli Voltsi oma, ent tõusnud oli ta kõrvalistmelt. Mmm...see vihjas millelegi...Joone eluisu tuli hoobilt tagasi.

”No kuidas on!” lajatas Volts tseremoonitsemata ja liiga kõva häälega. ”Pää haige?”.

”Mis sa kurat ka haigest peast tead,” porises Joon. ”Ise olid eile tööl nagu kommunistlik noor. Nüüd tuled siia haiget inimest narrima. Õlut on?”

”On. Tee minu oma ka lahti, mul ei ole avajat.”

Joon sulges silmad, kui esimene kahesajagrammine lonks külma Rae õlut kurgust alla voolas. Pole olemas õndsamat hetke, kui pohmellis kokku kuivanud makku esimene törts eluvett laksatab, mõtles ta. Natukese aja pärast võiks juba seda putru proovida, mida mutt hommikul keetis.

”Kuule,” jätkas Volts. ”Kuda siis oli kah?”

”Sitt, noh. Terve päev jooksime ringi, mul jalad praegu hellad nagu hernekepid all.”

”Sul ongi hernekepid jalgade asemel. Palju sa üldse kaalud – puud tuleb ära? Või kaks ikka?” Kes teab mitmes õlu oli Voltsi keelepaelad pläralainele seadnud. ”Kus te üldse käisite?”

”Rootsiküla all, noh. Ah, perse, terve päeva sadas mingit imelikku udu, lumi oli raske nagu sinu südametunnistus ja kala kah ei olnud.”

”Kaugel käisite kah?”

”Mina mitte eriti, me olime Tõnniga no vast nii neljandal. Aga Arnold käis mingite lätlaste sabas soome kelguga kaheksanda peal ära ja kah mitte sittagi. Kellelgi ei olnud midagi. Mina sain paar suuremat särge, need andsin Tõnnile, no ja paar ahvenat kah.”

”Ah siis vilets, jah...Aga Meerapalu all olevat mehed saanud, nii et kelgu peale ei mahtunud. Mul üks bussijuht rääkis.”

Joon sai kohe aru, kuhu suunda jutt tüüRIB.

”Vaata, mul siin sõber ka kaasas.” Volts osutas tundmatule tegelasele, kes seni oli ükskõikset nägu tehes ajaviiteks lume sisse lolle, ent kunstipäraseid jalajälgi tammunud. ”Tahab hirmsasti kalale minna. Pole kunagi Peipsil käinud. No ja järsku läheks siis homme?”

”Nonoh.” Joon muutus mõtlikuks. ”Kui ma täna ellu jään, siis homme lähen kindlasti tööle. Kui naine mind enne seda vigaseks ei löö. Ja siis tuleb mul homme peale lõunat brikett, selle pean ka veel keldrisse viskama, enne kui lumes ära laguneb. Kuhu sa lähedki, ega kala praegu ei võta.”

”No, eks sa ise tead. Ma mõtlesin muidu kah Meerapallu minna, aga ei tea mis ilm teeb. Kui sajab, siis ei viitsi nii kaugele sõita. Varnjasse ehk. Sul usse muidu on veel?”

”Ma ei tea, kurat, kuhu nad jäid. Mine otsi ise kuhja alt kasvuhoonest.”

”Jajah.” Volts tõusis, pani tühjaksjoodud pudeli ettevaatlikult puuriida peale ja kutsus oma seltsilise

käskiva viipega endale järgnema.

Joon lisas kontide raginal püsti tõustes igaks juhuks veel: ”Minge teie jah kalale, mina ei tule kohe kindlasti.”

Majast kostus summutatud kõrgehäälset sajatamist.



 
< Eelmine   Järgmine >
Foorum