Esileht arrow Kalamehetarkus arrow Talipüük arrow Kirbuõnge teeb nooguti!
 
 
Navigatsioon
Esileht
Kalamehetarkus
Väikelaevad
Galerii
Foorum
Jututuba
Sõnastik
Kaardid
Lingid
Tere Külaline.
Kasutajanimi:

Salasõna:

Jäta meelde

Unustasid salasõna?
Registreeru
Kirbuõnge teeb nooguti! Trüki E-mail
Kirjutas vladi   
neljapäev, 30 november 2006

Heal võtupäeval saab kalu kätte pea igasuguse kirbuõngega, ent parajalt tundliku, täpselt timmitud õngega saab neid rohkem; kehva võtu puhul on hästi timmitud õngel aga tähtsust veelgi rohkem - see päästab päeva.

Kirbuõnge kooskõla

Image
Poest saadavaid nooguteid

Ridval on rohkem tähtsust püügi mugavuse, sujuvuse seisukohalt - rakenduse timmimisel ei mängi see, millise nööripooliga või kui pika pitsiga on ritv, mingit rolli. Siiski tasub ritva valida ka selle järgi, millist kala ja mismoodi me jää alt püüame. Kui kavatseme kasutada tihedat, agressiivset võdistamist, nagu enamasti ahvenate ärritamiseks on tarvilik, tuleb see meil täpsemini ja kontrollitumalt välja pihuridva ja lühema ridvapitsiga. Seevastu latikat on püüda mugavam pikema ridvapitsi ja käepidemega ridvaga, mida saame ka jääle ooteasendisse seisma panna - latikapüügil kasutame me reeglina ka pikemat noogutit ja aeglasemat, vaiksemat mängu.

Õngenöörina tasub talipüügil eelistada jäigemat tamiili. Sellel on pehme nööri ees 3 eelist: jäigem tamiil ei lähe tuule käes nii lihtsalt sõlmedesse nagu pehmem; jäigema tamiiliga õnnestub paremini kalade haakimine, mis pehme, veniva nööri puhul ei kipu alati õnnestuma, eriti kui püügisügavust on rohkem; jäigema tamiiliga kanduvad võnked noogutilt kirptirgule selgemini ja täpsemalt kui pehme tamiili korral.

Õngenööri läbimõõtu valides tuleks lähtuda mitmest asjast: püütavate kalade suurusest; kirptirgu raskusest ja võtu aktiivsusest. Kilost latikat või poolekilost ahvenat on 0,10 mm tamiiliga kätte saada üsna raske, kuid sugugi mitte võimatu. Niisuguse kala väljatoomiseks sobiks etemini 0,14, 0,16 või ka 0,20 mm läbimõõduga tamiil, ent nende kasutamisel ei pruugi võtmist üldse toimudagi. Et jämedam tamiil hästi sirgestuks, peame kasutama raskemat kirptirku, kuid seda ei pruugi kalad omaks võtta.

Kirptirgu kaalu/suuruse valikul tuleb meil tavaliselt leida kompromiss püügimugavuse ja õnge püüdvuse vahel. Heal võtupäeval saame kasutada raskemaid kirptirke, mis vees kiiresti alla vajuvad, et koos kalaga kähku taas üles tulla - kehvema võtu korral peame siduma nööri otsa kergema ja pisema kirbu. Seda, kui märgatavalt vahel paraneb kala võtt just pisema kirbu kasutusele võtmisel, on kogenud küllap kõik vilunumad talikalastajad. Ent mida kergem on kirptirk, seda aeglasemalt vajub ta vette, seda vaevalisemalt sirgestub õngenöör ning seda raskem on kirptirgule anda noogutilt edasi täpseid võnkeid. Tillukese, kuni tikupea suuruse kirbu edukaks kasutamiseks võib meil vaja minna tamiile läbimõõduga 0,08 või lausa 0,06 mm ja nooguti peab olema eriti tundlik.

Image
Nööri kehv ja nööri hea sirgestumine
Image
Jäik, paras ja pehme nooguti

Nooguti peab oma elastsuse poolest olema sobiv antud kirptirgu ja õngenööriga. Seda on lihtne kirja panna, kuid keeruline lahti seletada. Küllap on iga kogenum talikalastaja tundnud, kuidas vahel istub kirbuõng talle pihku nagu valatult - kirptirk allub suurepäraselt püüdja kontrollile, kala iga puudutus on noogutilt nähtav ja haakimine õnnestub peaaegu laitmatult. Ent tarvitseb siduda nööri otsa teine kirptirk või minna püüdma sügavamale paigale ning õng ei ole enam niisama laitmatu, püük ei suju sama hästi. Kalamees peab oma õngega justkui uuesti kohanema, muutma nooguti pikkust või võngete kõrgust, et kala taas tulema hakkaks. Vahel aitab see, kui muuta ridva käeshoidmise nurka, vahel tuleb aga noogutit mõnevõrra deformeerida, anda talle teistsugune kuju.

Hea nooguti pole varnast võtta
Asja teeb ebamugavamaks see, et nooguti klappivust näeme lõplikult alles veekogul, tegelikul püügil. Laias laastus saame küll sobiva nooguti valida õnge "kuivalt" proovides, ent kodus pole meil kusagilt võtta mitme meetri sügavust vett, milles õnge katsetada. Kogenud kalamees näeb siiski ka "kuival õngel" ära, kui nooguti antud nööri ja kirbuga eriti ei klapi.

Kalapüügil dikteerib suurel määral just nooguti, kui tihedat ja kõrget mängu on üldse võimalik kasutada ja kalamees kohandab oma käeväristamist selle järgi. Kui mäng ei klapi, vahetab ta tavaliselt kirptirku, ehkki õigem võiks olla nooguti vahetamine. Tal ei pruugi aga tundlikumat, täpsemini töötavat noogutit üldse olla.

Kalastuskauplustes müüdavad noogutid mahuvad määratluse "käib kah" alla - kala nendega püüda saab, kuid täpsest tundlikkusest on asi kaugel. Ega universaalsust taotleva masstoodanguga teisiti vist olla saagi. Tallinnas müüdi siiski ka üsna häid käsitsi valmistatud nooguteid, 2005. a sügisel läks nende tegija Jüri Kanarbik igavestele kalavetele.

Poenoogutite tavapuuduseks on liigne jäikus. Nad saavutavad tarviliku tundlikkuse vaid siis, kui töötavad 10-12 cm pikkustena, ent nii pika tööosa puhul kipub ridvatipu võngutamine nooguti otsani jõudes sumbuma. Teiseks puuduseks on liiga suurte nöörirõngaste kasutamine - nöörile jääb võdistamisel sisse ülemäära suur lõtk. Osadest pehmematest plastliistnoogutitest saab aga kenasti asja, kui neil suur otsarõngas ära võtta, nooguti ise märksa lühemaks lõigata ning teha tulise nõelaga nooguti tippu uus nööriauk.

Image
Latikapüügiks sobivast poenoogutist saab väikese nokitsemisega ka korraliku ahvenanooguti

Paljud talikalastajad teevadki noogutid ise. Põhjuseks pole ihnsus, vaid nooguti toimivus. Käepäraseimaks ja mugavaimaks noogutimaterjaliks on plasttooside (Voimix vms) kaaned, millest lõigatakse kiiljas liist: peenemasse otsa põletatakse tulise nõelaga nööriauk ja soovi korral tehakse nööri juhtava ka nooguti keskele. Ridvapitsi külge võib nooguti kinnitada plastrüüzhi või niplikummi abil; kasutada võib ka poenoogutide kummist kinnitusjublakaid.

Väga hea nooguti saab ka metssea harjasest, kuid selle puhul tuleb nööriaasa valmistamiseks teha üsna peenikest näputööd ja ega metssea tagaajamine ning talt karvatuusti väljasikutamine ole ka just ohutu, eriti põrsaste ajal. Õige kalamees sellest muidugi ei kohku.

Image
Metsseaharjasest nooguti, mida saada pole

Loo paatos
Olen näinud küll ja küll, kuidas üks kalamees palub teisel oma kirptirku näidata, kuna too teine sikutab järjepanu kalu välja. Olen teinud seda isegi. Nüüd seob kala mittesaav kalamees otsa täpselt samasuguse kirbu (ja ka nöör on tal just niisama jäme), kuid kala ei saa ta ikkagi. Milles on asi? Väga suure tõenäosusega on põhjus hoopis noogutis, nende võngete sageduses ja amplituudis, mida see võimaldab edasi anda.

Lõpetan paatoslikult: seltsimehed kalamehed - meie ees seisev ülesanne seisneb selles, et pöörata senisest märksa suuremat tähelepanu noogutite osatähtsusele talikalastuse pidurdamatus arenguprotsessis; tagada nende tarvilik nõtkus ning kogu õnge täiuslik harmoonia. Tuhmumatu kirplandi ja katkematu õngenööri nimel - hurraa!

Vladislav Korzets

P.S. See kirjutis ilmus 2006. a alguses ajakirjas "Hobi klubi". Pärast seda silmasin ja ka ostsin kauplusest täiesti korralikke plastliist-nooguteid Salmolt, mistõttu ma ei saa enam väita nagu poleks kõlbulikke valmisnooguteid üldse saada.

Viimati uuendatud ( neljapäev, 30 november 2006 )
 
< Eelmine   Järgmine >
Foorum