Esileht arrow Kalamehetarkus arrow Talipüük arrow Ahvenapüük pärnu rakendusega
 
 
Navigatsioon
Esileht
Kalamehetarkus
Väikelaevad
Galerii
Foorum
Jututuba
Sõnastik
Kaardid
Lingid
Tere Külaline.
Kasutajanimi:

Salasõna:

Jäta meelde

Unustasid salasõna?
Registreeru
Ahvenapüük pärnu rakendusega Trüki E-mail
Kirjutas i1   
teisipäev, 07 november 2006

Pärnu rakendus, pärnu traktor, kohalike keeles lihtsalt kombain - see on kombineeritud kalapüügirakendus, mis koosneb ristlandist ja kirptirgust ning sellega püütakse põhiliselt Pärnu lahel ahvenat. Järgnevas artiklis on antud ülevaade pärnu rakendusest.

Sobilik ritv ja rull

Image
Sobilik ritv ja rull
Püügiridvana kasutatakse tavaliselt omavalmistatud, roteeruva rulliga varustatud, umbes 40 kuni 70 cm pikkust taliritva, millel on kindlasti ka nooguti. Sellise ridvaga keritakse otsahakanud kala välja rulliga, mitte ei lapata kätega, nagu talipüügil tavaliselt. Kasutades spetsiaalseid kindaid säästab selline tehnika ka käsi külma eest.

Lihtsaima ridva saab valmistada, kinnitades paraja jäikusega lihtõnge otsapitsile ümmargused korgist silindrikesed käepidemeks, rullikinnituse, rõngad ja nooguti. Rõngad peavad olema küllaltki suure, soovitavalt umbes 1 cm läbimõõduga, ja parem kui keraamilised. Põhjuseks on külmaga püügile omane rõngaste jäätumine. Kala väljakerimisel tamiili poolt rõngastele toodud vesi jäätab hetkega rõngad ja landi uuesti põhjalaskmine osutub võimatuks, kuid suuremate rõngaste puhul on jäätumine aeglasem.

Poes müüdavate pikemate, pärnu rakendusega püügiks sobivate taliritvade põhiline miinus ongi liiga väikese läbimõõduga rõngad. Sellise ridva soetamisel võiks otsarõnga välja vahetada. Kui muidugi plaanitakse kalastada ainult soojema ilmaga, siis sobib ka poeritv. Ridva nõtkus peaks jääma igaühe enda otsustada, aga mugavam on püüda pikema nõtke ridvaga. Samas paljud püüdjad eelistavad just lühemat ja jäigemat ritva, sellega on võimalik saavutada landi täpsem mäng.

Rullina on kõige sobivam suurem roteeruv rull nt. vene päritolu Nevskaja, mida kasutab ca 90% püüdjatest. Teised rullid, mis algul tunduvad isegi paremad (lukustus, pidurid, tamiili ristikerimine jne), lõpetavad tavaliselt töötamise miinuskraadidel. Plusskraadide juures võib kasutada ka multirulli või lahtist haspelrulli. Suurem läbimõõt annab eelise landi sujuvamal allajooksul ja ka kiiremini teostataval kala väljatoomisel.

Nooguti
Noogutina kasutatakse kas vedrunoogutit või ridvale toetuvat plastist või metallist liistnoogutit. Vedrunooguti korral ei tohi tamiili sellest läbi tuua, vaid noogutile tuleb kinnitada tamiilirõngas. See peaks olema tavalisest suurem, läbimõõdus ~1 cm, ikka sellesama jäätumise tõttu. Liiga väikese rõngaga vedrunooguti lõpetab külmaga tavaliselt väljavenitatuna, kui oleme üritanud tamiili rõnga seest pärast jäätumist vabastada. Nooguti tuleks ridvale kinnitada nii, et oleks võimalik seda purunemise korral kiirelt vahetada. Lihtsaim on ridvale vedrunooguti tavalise teibiga kinnitada ja tagavara alati karbis kaasas kanda. Püügi ajal on võimalik siis seda vajadusel kiiresti vahetada. Nooguteid võiks olla kaasas ka erineva jäikusega, et leida endale sobiv.

Lant
Landiks kasutatakse enamasti horisontaalselt asetsevat nn. ristlanti. Ristlante on mitmesuguse kujuga, esimesteks olid kitsad pooliku tilga kujulise ristlõikega kitsad landid, viimasel ajal on laiemalt levinud kolmnurksed laiemad landid nn. kirved. Eristatakse veel ka tavalist ja randiga kirvest. Muidugi on erinevaid mudeleid väga palju.

Põhiliselt on kasutusel kahe tehnoloogia järgi valmistatud lante. Ühel juhul on landi kuju valmistamiseks kasutatud õhukest plekki, mis on siis raskuse saavutamiseks tina täis valatud. Tihti on sellistele joodetud plekist ka tagakülg - nii on võimalik saada ka erinevat värvi pooltega lanti. Teisel juhul on landid välja käiatud ühest metallitükist nagu näiteks vask, valgevask, roostevaba teras. Teatud kogemuste olemasolul võib lante valmistada ka ise, lihtsam on aga hankida need kalastustarvete kauplusest või mõnelt nende valmistajalt.

Mingit konkreetset lanti on raske soovitada, tuleb leida sobivaim antud püügipäeva, püügikoha ja tingimustega, nagu nt. püügiaeg, ilmastik, sügavus jne. Landi värvus olulist rolli ei mängi, tähtsam on landi mäng. Eduka püügi üheks eelduseks ongi hea mänguga lant. Suuremate kogemustega püüdjatel, kes ka ise lante valmistavad, on tavaliselt aastate jooksul mitmeid paremaid lante välja sorteeritud. See annab ka eelduse leida igaks püügiks kõige paremini sobivam. Algajal peaks olema mingi komplekt, mis annaks võimaluse püügi ajal erinevaid lante proovida. Sügisel või esimese jääga on eelistatumad tugevamat vibratsiooni tekitavad landid, kevadel jälle väiksema vibratsiooniga.

Kirptirgud ja muskad

Image
Ristlant võib olla konksuga või ilma
Landist orienteeruvalt 10 cm kõrgusele kinnitatakse kirptirk (edaspidi lihtsalt kirp) või muska, mis võiks olla umbes 5 cm pikkuse lipsu otsas. Mida halvem on võtmine, seda lähemal landile võiks olla ka kirp. Kirbuks sobib keskmiselt 5 mm läbimõõduga plastkuulikesest kirp, värvuseks erkoranz (neoon), erkpunane või erkkollane. Muud värvid on osutunud vähem saagikamateks. Mõnel päeval võib paremaks osutuda ka hoopis läbipaistev kollane või punane plastkirp. Plastkirp ei tohiks olla täiesti ujuv, vaid aeglaselt uppuv.

Kohustuslik on peibutuslõnga lisamine kirbule ning sobivaimaks on punane sünteetiline lõng, mis peaks ulatuma umbes 3-4 mm üle konksu. Liiga suur ja pikk lõngatutt suurendab valevõttude arvu - haakimised lähevad tühja, kuigi kala võtab. Konksu keskmine suurus on nr 8, aga võib kasutada ka veidi suuremat või väiksemat. Poes müüdavate plastkirpude põhiliseks veaks on liiga pehme konks.

Vahel kasutatakse rakenduses ka kahte kirpu korraga, teine kirp on sellisel juhul rakendatud lipsu otsas alumisest vähemalt 20 cm ülespoole. Liiga väikese vahemaa korral hakkavad kirbud kala segama. Kahe kirbu korral ei ole eesmärgiks tihti mitte kahe kala korraga tabamine, vaid ka põhjast kõrgemal ujuvate kalade meelitamine. Kahe kirbuga püügi juures kipub aga ülemine kirp takerduma jääaugu ääre taha ja tavaliselt seda ikka siis, kui on kala otsas on. Iga viivitus kala väljatoomisel võib aga põhjustada kala äramineku.

Viimasel ajal on levinud ka tehisputukate - kirpvähi imitatsiooni - kasutamine, mida kutsutakse püüdjate poolt muskaks (vene k. - kirp). See võib anda efekti viletsama võtu puhul kui kala on valivam, kuid tavaliste tingimuste juures kipub muskaga püüdes näkkama väiksem kala. Samade tingimuste juures toob ka suurem kirp suuremaid kalu, kuigi väiksema kirbuga võib kogukaal isegi suurem olla. Igal juhul tasub viletsama võtu korral proovida erinevaid kirpe ja muskasid, kombineerides neid erinevate ristlantidega.

Varem, kui eesmärgiks oli saada eeskätt suuremaid kalu, mis kunagi saakides ka domineerisid, kasutasid paljud püüdjad väga suuri kirpe, läbimõõduga 8 mm, konksu suuruseks oli siis nr. 4. Kahjuks on praegusel ajal ahvena keskmine suurus oluliselt vähenenud ja sellise kirbuga püüdes võib väga lihtsalt saagita jääda.

Pealiin
Pealiinina kasutatakse tamiili läbimõõduga 0,25-0,35 mm - sügisel jämedamat, kevadel peenemat. Peenema tamiili kasutamine ei ole ennast õigustanud, kuna sõlmed rakenduses, merevesi ja külm ilm avaldavad oma mõju ka tamiilile, nõrgendades seda oluliselt. Lisaks toimub kalade väljakerimisel talipüügile omane tamiili pidev hõõrdumine vastu jääaugu serva.

Vahel võib rakendust rünnata ka mõni suurem kala, kas koha või siis harvemini haug ja just siis kipub rakendus kuskilt järgi andma, kas mõnest sõlmest või vigastada saanud kohast. Sageli kehtib ka pärnu rakenduse juures tõsiasi, et tirgupüügil ei too alati peenema tamiili kasutamine suuremat saaki. Punutud nööre peaaegu ei kasutata, kuna nendega ei ole võimalik püüda miinuskraadidega ja paljud nöörid kipuvad jääalusel püügil kiiresti karvaseks kuluma.

Lips
Lipsuks kasutatakse jäigemat tamiili läbimõõduga 0,35-0,40 mm. Lipsu pikkus võib parema võtu ajal olla lühem, viletsama võtuga pikem. Lipsu juures tuleb jälgida, et see ei hakkaks keerduma ümber pealiini. Vahel tuleb ka püügipäeva ajal liialt väsinud lips välja vahetada. Igal juhul peaks lips koos kirbuga hoidma pealiinist eemale ja ei tohiks ennast selle ümber mähkida. Lipsu ja pealiini ühenduseks võib kasutada sõlme, kolmikpöörlat või rõngast. Kui mõni ristlant liialt keerutama kipub, võib rakendada pealiinile ka ühe lisapöörla.

Üheks end õigustavaks põhimõtteks võib lugeda, et enne uut püügipäeva kõik rakenduses olevad sõlmed seotakse uuesti. Kodus tuleks valmis siduda ka tagavararakendused, siis on võimalik püügi ajal neid lihtsalt vahetada. Jää peal, lõõtsutava tuule käes, ei ole rakenduse sidumine kuigi mugav. Niimoodi talitades on ka hea proovida erinevaid rakendusi, vahetamiseks kuluv aeg piirdub ainult ühe lõike ja ühe uue sõlmega. Hea, kui on tagavaraks ka mõni kirp koos lipsuga, vahel võib juhtuda midagi ka ainult kirbuga.

Püügitehnika
Püügitehnika sarnaneb üldjoontes tavalise tirgutamise tehnikaga, liigutused on sujuvamad ja põhiliseks erinevuseks on see, et lant lastakse igal korral täiesti põhja peale. Tamiil peab hetkeks pingest täiesti vabanema ja nooguti sirgestuma, siis tõstetakse veidi ritva, kuni nooguti jääb kerge pinge alla. Sellele järgneva pausi ajal toimub tavaliselt ka võtmine. Pausid liigutuste vahel peetakse veidi pikemad, et kala leiaks kirbu ja saaks seda ka võtta. Vahel ei ole ülearune pausi ajal ka kirbu hetkeline väristamine, lanti põhjast üles tõstmata. Võtmine kajastub noogutil kas jõnksatusena allapoole või sujuva kooldumisena.

Konkreetne tirgutamisliigutuste amplituud, ulatus ja kiirus oleneb ka landist, millega parasjagu püütakse. Igal juhul tuleks leida rütm, mille juures lant mängib ühtlaselt, ilma vahelejättudeta. Landi tekitatud vibratsioon, mis kandub ka ridvale ja püüdjale ongi üks pärnu kombaini omapäradest. Uue augu peal püüki alustades võiks algul olla liigutused aeglasemad, pehmemad, üritatakse kalu algul mitte eemale peletada. Kui juba kala hakkab võtma ja kogunema, võtud muutuvad sagedamaks ja tugevamaks, siis võib mängida ka aktiivsemalt.

Kala võtma saades tuleb tegutseda kiiresti, otsahakanud kalad kiirelt välja kerida ja lant uuesti põhja lasta. Pauside tekkimisel püügis võib kala võtu jätta ja ka eemalduda, vahel ka teise püüdja juurde, kui neid läheduses on. Viletsama võtu korral võib lähtuda põhimõttest, et näidata lanti kalale võimalikult vähe, liigutuste amplituud hoida minimaalsena. Erinevatel päevadel tahab kala saada tihti erinevat mängu, vahel on vaja teha kõrgemaid liigutusi, vahel madalamaid.

Esimestel püükidel, kogemuste puudumisel tuleks piirduda võimalikult madalate ja rahulike liigutustega, kirbu väristamisega liigutuste vahel, aeglaste liigutuste peale annab kala endast pea alati märku, aga kiirete liigutustega võime ta ka augu alt eemale peletada. Võib jälgida ka teiste püüdjate tehnikat ja proovida sellest midagi selleks päevaks kasulikku leida. Päris kellegi teise tehnikasse klammerduda ei tohiks, sest tavaliselt püütakse ikkagi erinevate lantide ja rakendustega.

Püügil võiks kaasas olla ka mitu erinevalt rakendatud ritva, et oleks võimalik kiirelt proovida erinevaid rakendusi ja lante. Muidugi ei tasu kaasasveetava kogust ka väga suureks ajada, kuna tavaliselt tuleb ahvenate otsimisel läbida päris suuri vahemaid. Ja alati tuleks ka juba jää peal olles küsida nõu kellegi kogenenuma käest, kui seda vajatakse. Enne kellelegi lähenemist tuleks muidugi veenduda, et ei segata teda kõige magusama võtmise, võib olla parajasti kogu päeva kõige parema augu peal püüdmisel. Väga sageli pärast püügiaugu juures müdistamist lõppeb seal olnud hea võtmine. Ja kellele siis meeldiks segamine pärast seda, kui pika otsimise ja puurimise järel oled saanud mõnest august kala võtma meelitada.

Püügitaktika
Püügitaktikast kõige õigem on väikese grupiga ahvenaparve otsimine. Algul minnakse lahku küllaltki suurtele vahemaadele, läbitakse mingi ala kontrollaukude puurimise ja lühiajalise proovimisega. Pärast kellegi poolt kalaparve leidmist ühinetakse ja püütakse, kuni kala selles piirkonnas näkkab. Võtmise lõppemise korral korratakse otsingut. Saabub aga õhtu varem, siis märgistatakse püügipiirkond, praegusel ajal kasutatakse laialdaselt ka GPS seadmeid. Niimoodi on järgmisel hommikul kalaparve leidmine juba tunduvalt lihtsam. Sageli selgub hommikul, et parv on öö jooksul ka nihkunud.

Kui aga püüdjate grupp paisub kontvõõraste arvelt liiga suureks ja tehakse palju müra, koos hulga aukude puurimisega, siis sellele vastab ahvenaparv tavaliselt võtmise lõpetamisega. Väga sageli on võtmine seotud puuritavate aukude hulgaga, ilmselt muutub jääalune keskkond liiga valgeks ja hakkab kalu häirima. Tihti arvatakse siis, et kala sai lihtsalt otsa, püüti välja. Tavaliselt on aga mingi aja möödudes võimalik selle koha pealt uuesti kala saada, pärast seda, kui kalaparv on rahunenud. Eriti on sellist efekti - et kala on küll all, aga ei võta - näha kevadel. Mõnikord ei olenegi see mitte niivõrd kalade segamisest, vaid mingitest muudest ahvena võttu mõjutavatest teguritest. Praegusel ajal on seda võimalik ka kajaloodi abil kontrollida.

Muu varustus
Lisaks tavalisele talvevarustusele kasutatakse ka paksu voodriga kummikindaid, mis hoiavad käed kuivad ja soojad. Sobivad ka neopreenkindad. Pidevamate käijatele on kohustuslikud ka paksu voodriga kummikud, sest kunagi ei või teada, millal kaldaäärse jää jälle veega üle ujutab. Kalamehe kastis peaks olema ka jalanõudele sobivad jäänaelad ehk kassid, sest juhul, kui jää on paljas või jääl on vett ning tuul on tugev, ei ole võimalik vastu tuult liikuda.

Riietus peab kindlasti pidama tuult ning riided peaksid olema soojad. Riietuse juures on oluline omadus hingavus - tuleb ju teinekord läbida kala otsingul üle 10 kilomeetri. Viimasel ajal on väga levinud ka tuule- ja veekindlad, uppumatud ülikonnad. Igal juhul muudavad need merejääl käimise ohutumaks.

Kokkuvõte
Kõige mugavamaks teeb pärnu rakendusega püügi see, et ei kasutata looduslikku sööta ega peibutussööta. Kogu peibutuse teeb ära ristlant ja kalu ahvatleb võtma lõngaga kirptirk. Muudest kaladest, peale ahvena, on sellise rakendusega kevadeti madalamatest lahtedest tabatud ka havi. Vahel kipub haarama ka koha, emakala, siig, vimb, nurg ja ka kiisk. Peale Pärnu lahe on olnud kuulda kombaini tulemuslikust kasutamisest ka Võrtsjärvel, kus on sellega ahvenat saadud eeskätt just kevadepoole ja ka teatud aastatel Peipsil.

Ega siis muud, kui kombain kotti ja Pärnu lahele! I.A.

Viimati uuendatud ( kolmapäev, 07 veebruar 2007 )
 
< Eelmine   Järgmine >
Foorum