Esileht arrow Kalamehetarkus arrow Kalamehejutud arrow Hommik Emajõel
 
 
Navigatsioon
Esileht
Kalamehetarkus
Väikelaevad
Galerii
Foorum
Jututuba
Sõnastik
Kaardid
Lingid
Tere Külaline.
Kasutajanimi:

Salasõna:

Jäta meelde

Unustasid salasõna?
Registreeru
Hommik Emajõel Trüki E-mail
Kirjutas tsuks   
reede, 30 juuni 2006

Kui ma trepikojast väljusin, oli päike veel madalal metsa taga, ainult mõned kiired olid nagu lehvik puudevahelt paistmas. Kena päev tuleb - mõtlesin. Ilus tihe udu - nagu suhkruvatt - kattis maad. Ukerdasin siis autoni, ladusin ridvad pagaasnikku ja jeehat sadamasse.

Kola paati, vest selga, bents üles, nööritõmme ja minek. Näha polnd peaaegu midagi, seega mööda taimede piiri saigi sõita. Paar korda kuulsin kellukate tilinat - a kust ma neid tonkasid udus näen - ise taga istun ja tuuleklaas puha udune. Tere hommikust kalamehed - äratus!

Niikaua, kui ma ülesvoolu rühkisin, tõusis päike juba ilusti nähtavale ja kerge tuuleiil lükkas udu jõelt eemale. Kõik klappis oivaliselt ja see unine ja rõske olemine hakkas vaikselt kaduma. Mootor üles, aerud vette, klähv kuuma kohvi ja üks suits ja siis igakordne dilemma - mida esimesena otsa panna? Predator ruulis, a mihuke?

Ah, mis vahet, valge musta seljaga - see ju universaal-nahhaal ja Nupujõel alati miskit toob. Kalamajandist sadamasse pikk maa - lõpuks saab kõike proovida - ainult kahju, kui selle õige alles pärast avastad. Mitmeid häid kohti seljataha jääb, aga noh, võta sa kinni - eile tahtis üht, täna aga teist...

Ei läindki 10 minti, kui esimene juba paadis oli, kõkats - miski kilo, a ikkagi käes. Esimene ei tohi ära minna. Ja visata tagasi - kah ei tohi. Miks? Ma ei tea, aga ei tohi ja kõik! Tundus, et valge kumm õige valik oli. Siis Kabina karjääri vastas kurvis ahven taga jooksis - paadinina vesirooside vahele kaldasse, pöörlev otsa ja 4 ilusat triibut paati tuli. Ja oligi kõik, loopisin risti-rästi koha läbi - kadund... ju neid neli oligi...

Jälle kumm otsa ja pärivoolu alla kuni gaasitrassini. Üks ise tagasi läks ja teine veits hurjutamist tahtis. Nolgid, vaat, et samasuured kui lant. A kurjad ning näljased ja saba kummil ära hammustasid. Ahh, vahet pole, nagunii gaasitrassi juures viskan tavaliselt ankru vette, seal hea sügav trepp põhjas. Koha lemmikkoht ja mõne suht suure - 3 ja 3,5 kilose havi olen sealt saand.

Tross maha, teine pool, jämedama nööriga, rullile, suur jäme karabiiniga pöörla ja raske peaga kahevärviline sirpsaba otsa - mõne koha ikka saama peaks... A võta näpust - mitte ühtegi - ju polnd kohapäev... Juba olin allpool trassi, kui miski korra kummi katsumas käis - selke - arvasin, et augu taga madalikul seisavad - seda varemgi olnd...

Üritasin siis enamvähem sama trajektoori põhjapidi hoida, a enam miskit... Järelikult värv vale - mis muud. Kähku teine otsa ja nätaki! Kinni...? Põhjas. Aru ma ei saa ja pähe mul ei mahu, miks kõik elektriliinide alused, sildade ümbrused ja muud head püügikohad-augud alati seda ehitusrämpsu täis olema peavad! Ja kala nagu kiuste seal vahel istub!

Aga nu, teha polnd midagi, ankur üles ja triivi allapoole kinnijäämiskohta. Küll vastassuunas lahti sikutab. Kerin siis vaikselt nööri sisse, peaks nagu õige koht olema, a nöör ikka sama nurga all allavoolu on! Mida põrgut? Tõmbasin siis jõuga ühe raksu- nii, et sidur kärises- ikka kinni! Ja ikka allavoolu... Müstika...

Keerasin sidurit peale ja hakkasin tirima - miski rondi vist põhjast lahti tõmbasin - ujub nüüd allavoolu põhjas. Tegelt kummilutust polekski nii kahju, a varem siukeste küljest ka mõne hea pleki olen saand. Sikutasin siis nii mis jõudsin, nöör ju 0,2 ja ena - tuli lähemale ja siis paadi alla ja vasta voolu üles... Neetud - see kala ju! Linta-lönta muudkui läks... sidur maha... ankur kaldasse - see alla sekundi vist toimus... Ja siis hakkas pihta - suur kala ju, havi nagunii, sest nii suuri kohasid pole olemas... Ja siis käis tulejutt seljast läbi - trossi netu!!! Ei kasuta ju kohapüügil- prahikoguja-segaja...

Nu tsuks, nüüd saad omad vitsad - mõtlesin - elu kala ja miski traadijupipärast ära läeb! Paras sulle... tsuks igavene! A ise samal ajal ikka kerisin ja kerisin, sidur kärises ja vahest ei kärisend. Ma ei tea, kaua seda aega läks - võibolla 10 minti, võibolla tund - kuid tundus, et nii pika saagimise peale mul nöör lihtsalt rõngastest läbi närib. Lõpuks sain ta pinnale. Palk mis palk, selg kui Kirsipuu reis, ja konks ilusti suunurgas kinni...

Kohe kergem hakkas - standardolukord - hoiad ühekäega ainult nööri pingul ja teisega ajad kahva pähe! Kahva pähe... Pähe? Hea öelda... pea vaat et samasuur kui kahv... ja vars... ei küüni ju... Egas ta miski kõkats pole, et keerad teda nii või naapidi - pea sinna või tänna...

A kahv mul aus tegelt - kartulivõrgust ja vars kuivand kuusest. Nagu omale tegin, kuid lühike... vähemalt siukese jaoks. Lõpuks sain ta kuidagi kahva - pool tast ikka välja rippus. Spinna käest ja kahekäega - sssauhti - üle parda... Vaikus... Vahtisime tõtt... Tema väsind ja mina...

A ta vist minust mõne aasta ikka noorem oli - varem toibus - ja nätaki! sabaga pani... Kuhu-kuhu... ooda nüüd. Viskusin talle kõhuli pääle... A egas ta papist poiss olnd - pani mulle sabaga ja peaga ja mis kõige valusam - kahva varrega õkva ribidevahele - litaki ja veelkord nätaki - ossaraks, kui valus...

Ja siis ärkan ma üles, teen silmad lahti - naine küünarnukiga mulle ribidevahele togib: "Nu mis sa ohid ööotsa? Mida sa puhid siin ja magada üldse ei anna! Tõmbled ja vähkred koguaeg! Kell on alles neli - keri parem kalale, saan rahulikult välja magada."

Nu mis mul siis üle jäi? Panin riidesse, keetsin kohvi, võtsin ridvad ja tegin minekit. Kui ma trepikojast väljusin, oli päike veel madalal metsa taga, ainult mõned kiired olid nagu lehvik puudevahelt paistmas. Kena päev tuleb - mõtlesin...

Viimati uuendatud ( reede, 30 juuni 2006 )
 
< Eelmine   Järgmine >
Foorum