Pärnu Postimehe tänases numbris kirjutatakse meile tuttavast Pööravere Pöörasest nii:
http://f.pmo.ee/f/2013/11/01/2593728t100h9c32.jpghttp://f.pmo.ee/f/2013/11/01/2593730t100hc13f.jpg“Mind kisub lihtsalt sellise koha peale elama, on mõningaid, kes tahavad inimestest eemal olla,” räägib teekannu tulele sättides Ukuaru talu peremees Urmas Osula, kes teenib leiva lauale RMK Vändra metskonna metsakorraldajana. Puuslike pargi rajas kunstiandega mees lageraielangile, see on tema diplomitöö Non Grata lõpetamisel.
Foto: Urmas Luik
Pööraverest mööda uut teekatet sahinal läbisõitjale jääb mulje, et siin pole kedagi ega midagi enamat kui tohutud varemed, park, bussipeatus ja teine teisel pool otsas silt, mis ütleb, kust maalt küla lõpeb või algab.
Halinga vallavanema Ülle Vapperi saadetud spikri järgi on aga tegemist sedavõrd huvitava maakohaga ja nii tegusate inimestega, et sinna, Pärnust ligi 40 kilomeetri kaugusele, tuleb oma silmaga vaatama ja kõrvaga kuulama minna.
Kuigi elanikke on selles külas vaid 19, seega vähem kui mõnes korrusmajas trepikoja kohta, ei jõua ega saagi me kõigile neile tere ütelda, sest noorem rahvas teenib leiba kodust kaugemal. Aga nii nagu eelmised “Külalood” sellest vallast Vee, Kaelase ja Maima kohta, toob seegi tutvus lugejale lähemale paigatruude inimeste mõtted.
Vana metsavahikoht
Riigimetsa majandamise keskuse Vändra metskonna metsakorraldja Urmas Osula ütleb, et tegelikult peaks ta kontoris istuma, aga mis sa seal istud, kui tsivilisatsioon kadus koos elektriga ja pimedat arvutiekraani on mõttetu vahtida.
Kunagise Haapse metsavahikoha ostis kunstikumeelega noor mees endale 1995. aastal. Sõbrad ja tuttavad arvasid otsesõnu, et ta on lolliks läinud, kolis niisugusesse pärapõrgusse. Aga nagu Urmas kinnitab, said nad ajapikku aru, et see ongi tema elustiil. Kaugemat maailma näinuna kinnitab ta, et Euroopa kontekstis peaks see inimene olema miljonär, kes sellise koha peal elada suudab.
“Siin ei olnud õiget teed, alati ohkasin, kui sai siin metsavahikohas ära käidud, see oli nagu Ukuarul käimine, sellest talu uus nimigi,” räägib Urmas pliidisoojas elamises, millest vool kadus koos esmaspäeva varahommikuse marutuulega.
Ukuaru nimi meeldis talle Veera Saare samanimelise romaani, aga veelgi rohkem 1973. aastal Tallinnfilmis valminud mängufilmi järgi, milles ennast vaatajate mällu mängisid peaosalistena Elle Kull ja Lembit Ulfsak ning kõrvus kumiseb veidi nostalgiline “Ukuaru valss”.
Tupsu küüned
“Seda metsavahikohta teadsin töö kaudu, maja jäi tühjaks, pretendente polnud, nii ma ta ära ostsingi,” seletab taluomanik ja hakkab gaasipliidile sättima suurt emailitud teekannu ja puistab teise taimepuru tõmmiseks. “Võsa olen siit maja ümbert aastatega raiunud, veranda tuli sunniviisiliselt ära lammutada, osa seina oli mäda, tulid sõbrad külla, natuke teejoomist, sügasime kukalt ja siis hakkas elamuehitus pihta, kaks aastat sai teha, siis oli valmis.”
Väljas kallab vihma nagu oavarrest. Pehkinud veranda asemele ehitatud avara vaatega majaosa jääb näoga metsa poole ja üht akent säratab klaasvitraa¸.
“Mummu tegi, see on mõisas üks tüdruk,” jätab teekeetja vitraa¸i autori saladusse. “Ilmestab nüüd tuba, alguses mõtlesin värvilisi ruute panna, aga nii on ilusam.”
Mõis tähendab siin Pööravere küla südant ja sõna linn kasutab maarahvas Pärnu tähenduses.
Must, valge maniskiga säravkollaste silmadega kass lööb mulle köögis küüned säärde ja näitab saba vongeldades, et ta on seltskonnast häiritud.
“Võõrad lõhnad häirivad teda,” tõlgib peremees hiirepüüdja rahulolematuse inimkeelde.
Loominguline saetöö
Võimsad palkseinad ilmestavad elamist seestpooltki, põrandalauad on laiad, aga uued, sest vanadest vajus jalg läbi. Maja ümber kasvavad puud on habemikeks sammaldunud, andes tõendust, et õhk on igasugusest saastast puhas.
“Mis siin ikka, varsti läheb siitsamast maja tagant Rail Baltic läbi, nii et – mis teha, meie oma vennad ja õed seal kamandavad, geneetiline eliit,” nendib Urmas ega tea, kas siis näeb ta oma aknast metsloomaaeda nagu siiani ja kas karu julgeb tulla mesilastarust maiust pihta panema.
Tahame näha Urmase rajatud puuskulptuuride parki, see jääb kodust veidi kaugemale, metsalagendikule. See on tema diplomitöö Non Grata lõpetamisel, ja tudengile hinde andmiseks võtsid kunstiakadeemia professoridki loodusmatka ette.
Paarimeetrised puuslikud, igaühel oma nägu ja tegu, püsivad veel pehkimata kändudel. Need, millel alus aastatega läbi kulunud, pikutavad tulundusmetsa maal.
“Mis silma seal ikka vaja, harjutamine teeb meistriks, lihtsalt õpid, proovid, vaatad – kui välja ei tule, siis läheb ahju,” seletab Urmas, kuidas tema taiesed valmisid ja valmivad. “Kunagi oli Dru¸ba saag, siis kui selle käima said, hakkas teatejooks ühe puu juurest teise juurde, aga kui tulid Rootsi saed, sai vaadata, siuh-säuh saagida, niimoodi see puuskulptuuride tegemine tuligi ja kuna ma ei tahtnud ateljeepinda üürida, valisin puuslike esitlemiseks alternatiivvariandi, looduses.”
Keegi püüab Urmasele mobiilikõnega pihta saada, aga levi katkeb.
“Mobiililevi ei ole, on ainult täishäälikute ja silpide pakett,” pistab ta kõneabilise tasku tagasi. “Mulle on öeldud telefonifirmastki, et vaheta paketti, sest see, mida kasutan, ei vastavat nüüdisaja nõuetele, aga palju siin siis valida on.”
Puuskulptuuride parki rajas Urmas nii, et vormis kodu juures paarimeetrisest jämedast tüvest vahva viguri välja, ladus taiesed metsaveotraktorile koormasse ja jagas lageraielangil laiade kändude peale laiali. Igaüks ise otsustagu, kas tegemist on orava, karu, põdra või vanakuradi endaga.
Pööravere küla
* Halinga valla 43 küla hulgas üks väiksemaid, 19 elanikku.
* Kaugus vallakeskusest Pärnu-Jaagupist 12 ja maakonnakeskusest Pärnust 40 kilomeetrit.
* Lähim toidu- ja esmatarbekaupade pood asub Uduveres.
* Maanteeameti Lääne regiooni tellimusel lõppes sügisel Pärnu-Jaagupi – Kergu tee remont, korraliku mustkatte ja märgistuse saanud tee rõõmustab pööraverelasi.
* Esmamainitud ürikutes teadaolevalt 1601. aastal kui Perrauer.
* Pärnu lossilääni revisjoniraamatu järgi oli küla 1624. aastal maha jäetud, talud asustamata.
* Pööravere mõis (saksa keeles Pörafer) sai omaette majandusüksuseks 17. sajandil pärast eraldamist Tori mõisast.
* Pööravere mõis kuulus kuni võõrandamiseni von Middendorffide aadlisuguvõsale.
* Mõisa häärberi ja viinavabriku põletasid 1905. aastal mässulised talupojad.
* Mõisast on pärit maailmakuulus akadeemik Alexander Theodor von Middendorff (1815–1894), kellele on parki püstitatud mälestuskivi.
* Ajalugu talletab õpetaja Ülle Kask, kes on korraldanud kokkutulekuid ja koostanud mitu numbrit Pööravere Päevalehte.
* Lambakasvatusega tegeleb Karja talu.
* Kuusiku talu peremehe Vambola Lillemäe dendropargis on 240 puu- ja põõsaliiki.
* Ukuaru talu peremehe Urmas Osula puuskulptuurid ilmestavad metsalagendikku.
Silvia Paluoja, reporter
silvia.paluoja(at)parnupostimees.ee
Emajõe Nupuklubi 
